Ugala 'Küünlad põlevad lõpuni'

Autor Sandor Marai.
Lavastaja Indrek Sammul.
Kunstnik Jaanus Laagriküll.
T, 22. 09, väike saal.

On ikka aega läinud, ennem kui jõuan midagi nähtud tüki kohta kirja panna. See tingib ka selle, et mälu pole enam värske ja peas tekkinud mõtted on kuhugi kadunud. Piinlik küll tunnistada, aga etenduse esimese vaatuse ajal vajus silm vägisi kinni, mida mul teatris on vaid kord varem juhtunud (Ugala 'Kolm klaasikest kirsiviina' oli minu mäletamist mööda väga igav), eks seda tingis pikk koolipäev selja taga ja etenduse sisuliini puhul ei saa tegevusrohkusest kõneleda.

Etenduses on olulisel kohal näitleja monoloog, pinev vaikus, pikenev lahendus ja väikene põnev ootus. Vanas kõledas mõisa/lossihoones kohtuvad üle mitmekümne aasta kaks vana sõpra, kellest mõlemad tahavad vanad segased suhted ja probleemid ära lahendada. Kuid nagu elus ikka, ilmneb, et teinekord ei too hinge pealt ära rääkimine korralikke lahendusi, pakkudes ainult mingit kergendustunnet või tekib vaid endal parem mõistmine olukorra suhtes. Kokku saades, taipavad mõlemad mehed, et ega ära leppimisest sel puhul enam kasu ei ole. Kuid teatava hingerahu saavad ehk lõpuks mõlemad.

Lavastuses on kandev roll näitlejameisterlikkusel ja see on vaatajate ette toodud pühendumisega. Peategelast kehastav külalisnäitleja Hannes Kaljujärv on tugev natuur, ta paneb oma teksti usutavalt elama ja vaataja tähelepanelikult kuulama, jälgima. Lavastaja Indrek Sammul on osanud näitlejate mängu kehtestama panna, näha on, et sellega on etenduses vaeva nähtud. Arvi Mägi mängib külla tulnud Kondradi rolli, mis põhiliselt tähendab kuulamist ja istumist, nõudes rahulikkust ja keskendumist, sümpaatse lihtsusega ta selle välja mängiski. Vilma Luik, kes on paariks viivuks laval, mõjub selle paari hetke juures väga ehedalt. Olin tänulik mõtetes, et nemad just nendes rollides on, mitte esialgne valik.

Lavakujundus on väga tõeline – koltunud seinad, tugevad sambad, põrandal lendlevad värvunud lehed, tilkuv katus, kõledus ja süngus. Ainult häiris see, et miks peab üks sammastest asetsema ikka nii, et segab igati laval toimuva nägemist. Etenduse lõpul seinale ähmaselt tekkiv maal mõjus kui kena lõppakord.

Minu silmis on Ugala teatri repertuaari jaoks selline tükk väga oluline, olles vastukaaluks suurtele klassikutele ja naljakatele meelelahutajatele.

Hinne: 6/10

NO81 "Startup"

Autor-lavastaja Mart Kase. Kunstnik Kairi Mändla.
Niine 11, kontorihoone, esmaspäev, kell 8.15.

Hommikuteatri idee on teatrisõbra jaoks vägagi paeluv, samuti annab ligitõmbava efekti juurde ka Kalamajas asuv toimumispaik. Tore, et NO-teater vahest neid majast väljas pool mängimise võimalusi kasutab. Praeguse unerežiimi kohaselt on hommikul kell 6 ärkamine minu jaoks harv nähtus. Kuid mõnus oli hommikuse jahedusega Niine tänavat otsida ja hiljem, etenduse lõppedes, ühiselt päikese ja asjatavate inimestega Kalamaja tänavatel jalutada. Hilist hommikusööki nautisin kaunis kohvikus Boheem, mis on üks etemaid ja armsamaid kesklinna kandi söögikohti. Istusin seal justkui etenduse lavastaja varahommikuses Balti Jaama pagariäris, kus ta jälgis mööduvaid inimesi, aimates nende algava päeva olemust. Seda võis lugeda siis kavalehelt. Ma niisamuti nautisin inimeste argipäeva askeldusi tänavatel ja kohviku atmosfääris. Etenduse peale mõtlesin aga üllatavalt vähe, mis on kummaline just säärase ideede lennutamise teemaga tüki puhul.

See improvisatsiooniline ideede genereerimine oli muidugi vahva ja naljakas jälgida. Ma kohe olekski läbi terve etenduse erinevaid ajurünnakuid kuulda tahtnud. Silmad muudkui piilusid tahvelseintele kirjutatud varasemate ideede märksõnade poole, huviga oleks tahtnud nende kohta mõndagi küsida. Sellel hommikul sõelale jäänud suhete surnuaia mõte oli hea, aga kadus järgneva tegevuse käigus kahjuks kuhugi ära. Lavastuse kulg oli ennekõike ju paigas, kuigi muidugi oli tunda improviseerimise hõngu ning minu jaoks ei vedanud see üldiselt lõpuks välja. Ehk oli ka veidi halb hommik, sest vabas mängus ei saa kindel olla ja päevad pole ometigi vennad. Ma ei oska isegi öelda, mis minu jaoks toppama jäi, võib-olla lugu ise, ootasin vist midagi muud. Palju oli tegevusetust, poolikuks jäävaid ja ilma välja joonistuva mõttega hetki. Kui nagu nii on unine mõtlemine kerge hajuma, siis oleksid head olnud kiirelt vahetuvad kindla sisuga stseenid. Tulin mõttele, et nii tore oleks etendus erinevate inimeste ja asutuste hommikuid portreerivate šketsidega, mis tekitaksid kõigis kindlasti energiat ja äratundmisrõõmu. Ettevõtte töötajate ajurünnakute vahele pitkitud kasulikke ergutus- ja meeskonnamänge oleks ka vahva jälgida olnud. Pole küll ise ettevõtja tüüpi inimene, kuid saan väheke koolis neid aineid, sellepärast tundsin, et ettevõtluse rida oleks etenduses veel võinud edasi arendada. Näiteks rääkides rohkem ettevõtte alustamise võimalustest ja vajalikkusest läbi kahe noore töötaja firma asutamise soovist või joonistada koolitunni raames tahvlile elav majanduspilt Eesti tasandil, näidates kuidas iga inimene on selle protsessiga seotud.

Minu silmis on etenduse idee suurepärane, kuid teostus peaks veel küpsema, et see haaravalt elujõuliseks muutuks. Väike, kuid nimekas näitetrupp oli nägemist väärt, sest usun, et paljusid huvitab kahe meisterliku Raudsepa venna koos mängimine ja Jaak Prints on alati mu lemmikute seas olnud. Kristel Leesmendi mängu ootasin põnevusega, kuid koheselt jälgisin teda kuidagi skeptiliselt, tema selline kõike-teadjalt ninakas naistegelaskuju polnud kõige meeldivam ning paraku juurdlesin, kui palju teda ennast selles rollis olla võib. Samuti üllatusin oma enda mõtte peale, et kas pikem uni poleks targem valik olnud, sest üldjuhul usun, et pea kõik etendused on vaatamist väärt.

Lisaks veel see mõte, et improetüüdi on mulle alati meeldinud hirmsasti teha, tihti oleme sõbrannadega oma õhtuid niimoodi lõbustanud, rääkimata pikkadest näiteringi proovidest. Kuid seda on vist endal mõnevõrra huvitavam teha, kui teistel kõrvalt jälgida.

Too küsimus, et kellega kolm meestegelast sellest ruumist seksida tahavad, mille peale nad siis kilavad silmad publikkuse pööravad, oli ühteaegu odavalt lihtne, kuid pingeliselt mõjuv ja meelt erutav võte.

Hinne: 5/10

Tallinna Linnateater "Ohvrit mängides"

Autorid Oleg ja Vladimir Presnjakov.
Lavastaja Mart Koldits.
Festival Draama 2009 raames, Tartu Sadamateater, 07. september.

Mart Kolditsa lavastused on alati psühholoogilist laadi inimese hinge ja alateadvust puurivad. Need võivad olla keerukad jälgida, aga alati huvitavalt üles ehitatud. Kõige rohkem on seni nähtud tükkidest meeldinud „Tšapajev ja Pustota“; „Rätsep“ ja „Metamorfoos“ jäid veidi segaseks ja hetkel on neid raske korralikult meenutadagi. „Ohvrit mängides“ tundus väga hea materjali leiuna ja mulle jätkuvalt meeldib kui etenduses põimub minevik-olevik ehk mõni mineviku seik kui meenutus loob tagant järele tähendused oleviku stseenides toimuvale, liikudes ühiselt lõppterviku poole. Lihtne lavakonstruktsioon ja kriidi illustratsioonid tagaseinal meenutasid Eva Klemetsa lavastust „Birdy“, sobides mõlemasse oma mitmekülgsete võimaluste ja üllatava efektiga. Iga uue stseeniga lisanduv mängupaik vajas küll vahetuvat kujundust, kuid vahest oli ehk liigagi palju pisidetailidest dekoratsioonidele tähelepanu pööratud. Või on lihtsalt minu kiiksuks minimalistlikult nutikad võtted.

Ei tea kas oli probleem see, et võõras lava või see, et istusin kõrgel teisel rõdul, aga näitlejate diktsioon ja nende kuuldavus oli halb, oma süü oli ka lindilt tulevatel taustahelidel. Eriti raske oli läbi närida Rain Simmuli ja Allan Noormetsa öeldust. Mind hämmastas, et peaaegu iga uue väikerolli jaoks oli laval uus näitleja, kui oleks võinud kasutada sama tüpaažiga näitlejat, kes korra juba laval käinud. Näiteks Helene Vannari oli laval paar minutit, Marje Metsur vaid veidi kauem ja lõpuks Ene Järvis ka paariks stseeniks. Kuid vist peab näitlejatele erinevates etenduses rolle võimaldama, ka pisikesi. Varem oli kuulda, et etendus on naeru pakkuv, kuid mina naersin vaid vist ujula stseeni ajal, tänu Indrek Ojari vahvale tegelaskujule.

Ei oskagi rohkem suurt midagi välja tuua. Palju emotsioone ja erilist elamust mulle ei pakkunud. Paar ahhaa-efekti tekkis etenduse jooksul, mõni isegi ülearu, kui ette ruttavalt tegin valesid järeldusi. Peategelasele - miilitsa kuriteopaikade läbimängudel ohvreid mängiv esmapilgul tuim, kuid nõrga närvikava ja süvenevate isiklike probleemidega noormees – temale ma tundsin isegi kaasa. Paljud kardavad surma, paljud kardavad ka elu, kõigil kaob vahete vahel reaalsustaju ja peatamatu fantaasia ehmatab mõne jubeda mõttega. Vähemus, keda on ikkagi hirmuäratavalt palju, on need, kelle sees on miski, mis psühholoogiliselt keerdub nii kahekorra ja elu muutub nii põlgamist väärt, et unistusena tehakse teoks sadistlik kättemaksuplaan.

Hinne: 7/10

Tallinna Linnateater 'Meie, kangelased'

Autor Jean-Luc Lagarce. Lavastaja Elmo Nüganen.
Kunstnik Vladimir Anšon. Muusika Riina Roose ja Jaak Jürisson.
K, 26. 08, Põrgulava.

Hea on käia teatris, unustada kõik muu ja mattuda maailma, mis avardub sinu silme ees lavalaudadel. Kahjuks ei juhtu alati toda seletamatut teatriime, mis jätab sisemusse kerge ja erksusest joovastunud tunde teatrimaja trepist tagasi reaalsusesse astudes. See on tegelikult aga hea, sest siis väärtustatakse neid harvasid kordi järjest enam. Tallinna Linnateatri puhul tuleb kalli piletihinna tõttu repertuaari nimekirjast üksikud etendused välja selekteerida, vähemalt olen viimastel aastatel pidanud seda tegema. Kuigi kunagi ei saa selle teatri puhul pettuda või asetada mõnda nende lavastust teiste halbade elamuste kõrvale. See omakorda tõukab mind hetkel edaspidi veel hoolsamini teatritükke valima ja pigem säästma rahanatukest just kõige huvipakkuvamate pealinna lavastuste jaoks. Kuid nüüd ikka käesolevast etendusest.

Näitetükk 'Meie, kangelased' voolib vaatajate ette ühe 20. sajandi esimese poole Kesk-Euroopa rändteatri trupi koos kasina igapäevaelu, nukra mineviku ja ebakindla tulevikuga. Teatri tegemist teatris vaadata on alati huvitav, kuid siin loos hakkasid lisaks elama kõigi tegelaste muremõtted, nende väikesed rõõmud ja kõigile tuttavad teemad, mis käsitlevad siin ilmas oma koha leidmist, unistuste täide viimist ja raskustega toime tulemist. Näitetrupi on loonud üks perekond, kuhu kuuluvad teatri asja ajajad ema ja isa, alla surutud annetega poeg, kaks veidrat ja naiivset tütart ning oma eakaid aastaid mööda saatev vanaisa. Lisaks veel kunagi uhkematel lavadel mänginud kaunis kapriisne primadonna ja tema õgardist veidrik mees; kaks noort sõpra, kes ihalevad naisi ja edukust ning teravaim pliiats karbis – kõige ja kõigi eest hoolitsev asjalik teenija, kes on teatripere oluliseks lüliks.

Minu pisuke hirm, et Prantsuse näitekirjaniku tükk, milles on palju kasutatud lõike Kafka „Päevikutest“, võib olla raskekoeline ja keerukas, oli muidugi asjatu. Nüganeni puhul poleks tohtinud mul seda kahtlust üldse tekkidagi. Kõik tegelased, suhteliinid ja aimatavad juhtumised joonistuvad välja näitlejate hea ansamblimängu, karakterrollide ja teksti koostöös. Rääkimata siis vapustava lavastaja võimest luua lavale pisidetailideni viimistletud ja nauditav teos. Tema puhul pole võimalik leidagi midagi, mille kallal norida, sest usun, et too mees ei tooks lavale midagi, mis poleks peaaegu, et täiuslik ja aldis ajaga täiustumisele. Kindlasti on ettekirjutised kunstnikele ja kujundajatele täpsed ja kõrgete nõudmistega, kuid Linnateatri tugev tiim ja nimekad külalised lõid koos lavastajaga hämmastavad lahendused.

Juba esimesed hetked (kui ma lõpuks taipasin etenduse eel veidi saalis ringi vaadata ja ehmuda) olid ahhetama panevad ja nii käsi varjamas mu imestusest lahti vajunud suud pool etendust istusingi. Lustlik klounaadi muusika, teatri kostüümid ja grimm, teater elus ja elu teatri ruumides, õigemini ühes kitsukeses garderoobis. Esimene vaatus oli tugevam kui teine. Ootasin, et etendus leiab oma lõpu jälle garderoobis uueks etenduseks valmistumisel, kuid ehe rongimotiiv ja emotsionaalse päeva rahulik õhtusse saatmine meeldis muidugi väga. Alguse piduse kõrtsu koristamine oli samuti hea, nn eelteater, mainima ei saa ka jätta, et Linnateatri lavamehed on alati ühed andekad ja tublid, kõige professionaalsemad ja just nagu päris näitlejad.

Näitlejatest rääkides olid laval tõelised meistrid, vähemalt tabasin end tundmuselt, et võrreldes teiste teatritega Linnateatri omade seast on kõik mulle tohutult sümpaatsed. Lavakangelased mängisid palju ühises ansamblis, külg külje kõrval, suure intensiivsuse ja hingega. Tõeliselt hea meel oli mul, et tore Aleksander Eelmaa sai teatritrupi juhi ja isana suurt rolli mängida, kahju, et Draamateater talle väga palju pole selliseid võimalusi pakkunud. Hoidsin hinge muudkui kinni, sest ta mängib niivõrd jõuliselt, tormakalt, kuid muidugi suurelt ja hästi. Teine, kes mulle väga meeldis oli Andres Raag ahvipärdikut mängiva poja rollis, mis oli veatu sooritus. Olin kuidagi õnnelik Andero Ermelit ja Külli Teetamme laval jälgides, pole neid varem nii teraselt uurinud. Andrus Vaariku asemel oleksin tahtnud Allan Noormetsa näha ja ka Peeter Jakobi rollis nägin Ago Rood. Kuid ei tea mina põhjust, miks lavastaja oli kutsunud külalisnäitlejad. Piret Kalda ja tema tegelasele elasin kaasa ning Helene Vannari just kui terve trupi ema rollis oli tugev. Kõige suurem üllatus oli muidugi Anu Lamp, mitte et ma ei ole teda varem heaks näitlejannaks pidanud, kuid pole ju olnud kaua tükke, kus ta saaks tõeliselt mängida. Tema näomiimika, olek ja hääl on nii tuttavad ja täpsed, kuid polnud kuulnud sellist lauluhäält (tema esitatud esimese saksa keelse laulu ajal kangestusin täielikult) ega näinud vaoshoitud olemusest vabanemist. Ja temast õhkus nii nauditavat stiili ja elegantsi.

Naljakas oli see, et terve etenduse ajal pööritas mul justkui kõhus, selline õõnes ärevus millegi põneva ootuses. Sellest taipasin, et tegemist on ühe viimase aja lemmikuma lavastusega.

Hinne: 9,5/10

Saueaugu teatritalu 'Küüni täitmise lood ja laulud'

Madis Kõivu ja Hando Runneli järgi.
Lavastaja Margus Kasterpalu.
09. august, Läänemaal.

Sain lõpuks ka mina suveteatrisse, pole nagu olnud kutsuvaid tükke ja muidugi loeb see, et enamusel on vähem raha kui muidu ja sõbrad pole mul enam üldse nii käpad kuhugi teatrisse minemisel. Olin seekord aga üliõnnelik, kui lõpuks pika küsimise peale üks hea autoga sõber minuga kaasa oli nõus tulema. Sõit Saueaugu teatritallu oli omaette mõnu, maanteelt pöörata nn külavaheteedele, ühel pool männimets, teisel tamme allee, särav päike ja heinamaad. Sõidad ju lausa täitsa teise inimese hoovi, selline tunne, et peremees tulebki igat tulijat tervitama. Muhe ja tagasihoidlikult õnnelik Margus Kasterpalu oma koduõuel ringi jalutaski, käteldes oma tuttavaid.

Mängupaik oli täiuslik. Kõrged tellingud mahutasid palju inimesi istuma, lava oli käega katsutaval lähedusel ja kõigile hästi näha, kollane talumaja roosipeenra ja kõrval asuvate küünidega, katuse taga kõrgumas sihvakad käbidega kuused. Ja hein, kuhjadena siin ja seal. Midagi nii veetlevat ja romantilist on selles hästi lõhnavas, kuid kraapivas kõrrelises, eriti autoaknast avanev vaade põllule, kus nad kunstipäraselt heinapallidena lamavad. Kõige kuumemad heinad on muidugi üleval lakas, kus külarahva tava järgi saab suviti magada ja hullata. Minul õnnetul pole küll heinategemise kogemust ega korralikke mälestusigi, kuid lavalt publikusse kanduv heinalõhn tekitas ikka kummalist nostalgiat ja lapselikku rõõmu. Kasvõi viis mõtted paari aasta tagusesse Hiiumaa reisile, mil Orjakus leidsime kenad heinapallid, kus parimate sõbrannadega nautisime suvehõngu ja loojuvat päikest. Igal juhul laval sai näha kõige tõelisemat ja paremat kujundust ühele suveetendusele, luues kõikvõimalikud parimad eeldused.

Näitlejate nimistu on erakordselt tugev ja ligitõmbav. Olgugi, et sellist Guido Kanguri viltuse suuga muiet esile kutsuvat omamoodi vanameest ning asjalikku ja sooja Aleksander Eelmaad on varemgi kohatud, see ongi too nauditav äratundmine. Märt Avandi mängitud agressiivne isata kasvanud naistemees pakatab kirest ja vihast, nii et tõesti tundub, et ükski naine ei suuda sellisele mehele ära öelda. Naisnäitlejad etenduses langevadki loogu, plikalik Pille Lukin, naiselik Carmen Tabor ja rangema joonega Kaie Mihkelson, kes minu jaoks säras kohe eriti kirkalt. Margus Prangli käre hääl ja veidike hallikad juuksed pääsesid mõjule, kuid kuidagi rabedalt. Küll veidi arusaamatuks jäi Margus Kasterpalu enda lavale astumine ühe tõsise, kuid vaatajasse segadust külvava monoloogi pidamiseks. Pigem natuke segas see, et just täpselt samamoodi rahulikult kõneldes oli lavastaja äsja lihtsa siirusega oma talu tutvustanud ja tüki sisse juhatanud.

Lavastuse murekoht oli aga kõige alus, Madis Kõivu ja Hando Runneli näitemängu raskepärane tekst, mis ühest küljest püüdis lõbusalt edastada külaelu pärleid, teisalt aga tuhnida heinateoks kokku tulnud inimhingede traagilisi tagamaid. Välja oli valitud näidendist käputäis tegelasi ja üksikuid hetki ning parimaid tekste, seepärast aga jäid suhteliinid poolikuks ning keerukad tegelasedki ei joonistunud selgelt välja. Minul kui võhikul oli teksti väheke raske jälgida, siis kui tundsin, et ma mõistan, muutis järgmine lavapilt selle tunde jällegi vastupidiseks.

Minu silmis päästis toreda lavastuse ansambel Paabli elav muusika, mis oli nii vahetu, kaasahaarav ja illustreeriv. Olin kohe eriti tänulik, sest folgil jäi nende kontsert nägemata, Viljandist tuttavaid muusikuid oli vahva teatrietendusse seotuna jälgida. Arno Tamme võimsalt ilus hääl ja kogu bändi ühine energia ning just see minu muusika õõtsutas kogu küüniloo tervikuks. Kuigi näed, et tegemist pole näitlejatega, siis tajud siiski nende pühendumist. Peale etendust oleks hää meelega kuulanud neid veel ja veel.

Magusa maiguna jääb meelde intiimne õhkkond; publiku küüni kutsumine etenduse lõpul, kus sai päris ise heintesse maha potsatada; planeerimata lõpupuänt, mis pani südamest kõik näitlejad naerma ja too õrnalt märgatav (aimatav) õnnetunne lavastaja silmis. Ja koduteed kuldav päike, mis jätab mõnusa suvise mälestuse.

Hinne: 6/10

Ugala 'Charley tädi'

Mati Unt, Walter Brandon-Thomase motiividel.
Lavastaja Taago Tubin.
Esietendus, R, 05. juuni 2009.

Aususe mõttes, peaksin kohe ära mainima, et pidin oodatud Ugala suvelavastuses sügavalt pettuma ja tõelistele teatrisõpradele ei soovitaks seda mingil juhul. Paar päeva enne etendust, otsustasin Viljandisse jääda ja teatrisse minna, viimasel hetkel, sain veel teada, et välietendus on Ugala suurde saali viidud, mis oli ilma tõttu rõõmustav uudis. Kuid vabas õhus oleks asi ehk veidi paremgi olnud, Ugala lavale selline tükk aga ei sobinud. Üritasin küll rohkem uurida näidendi enda kohta, kuid ei leidnud siiski muud paremat kui vaid Ugala kodulehelt leiduva sisututvustuse, mis jättis asjast üpris paljutõotava situatsioonikomöödia mulje. Kujutasin ette, et tegemist sarnase tükiga kui Ray Cooney 'Ei või olla' või tema poja Cooney 'Rahauputus', mis võib olla üpris lihtne ja labane nali, kuid ometi naerad pisarates. 'Charley tädi' tüki ajal naersin mina aga ehk kaks korda, mõlemad olid veel sellised publikule suunatud killud, mis üldjuhul ikka muigama ajavad, kui näitleja sinu poole pöördub.

Esiteks saab muidugi väita, et tükk ise oligi ehk selline kummaline ja lavastaja üritas võimalikult lihtsalt ettekirjutatud üle vindi keeratud tobedat nalja edasi anda. Kuid kas tõesti Mati Unt oli seda lugu dramatiseerides lavastust just nõnda ette kujutanud? Näitlejad küll esitasid seda sunduslikku, pealiskaudset nalja, kuid kõik toimus nii rapsides, arusaamatult ja poolikult... Pole ammu tundunud sellist piina saalis istudes. Alguses ei suutnud ära imestada, kuidas tegijad on vaatajaid alahinnanud ja samas alandavad end. Kuid üllatuslikud vaheaplausid, naerupahvakud ja lõpuks terve saali püsti seismine ütlesid midagi muud. Poleks ainult arvanud, et sellist suvist tobedat „komöödiat“ Viljandi inimesed tahavadki. Ehk ongi minu subjektiivne arvamus üks erandeid, hiljem läheb ju etendus Eesti väikekohtadesse tuuritama ja siis usun, et kohalikud on kindlasti õnnelikud Ugala toredaid näitlejaid kodu lähedal näha. Küll aga ei saa lahti küsimustest, et kas rahvas tahabki sellist asja või Ugala võttis asja seekord vähe kergekäelisemalt ette või näidend ise takistab seda korralikumalt lavastada...

Samuti ei mõistnud mitmete tegelaste olemust, nende vajalikkus etenduses oli küsitav. Lavakujundus oli uhkelt seadnud kõikvõimalikke suviseid värve ja kaadervärke lavale kokku, kuid kas nad olid lavastuse ilmestamise kohapealt ka olulised. Ei mõistnud ka seda, miks oli muudkui vaja üksikuid lühikesi laulujuppe vahepeale pitkida, nende esitamine jäi igakord poolikuks ja selline muusikaline kujundus ei päästnud midagi. Pigem oleksin lõbusaid meloodiaid kuulanud kõlarist ja laulujuppide asemel oleksin andekate näitlejatega sõnastseene paremaks lihvinud, kasvõi mõni terviklikum situatsiooni lahendus oleks asja ära ajanud. Mina aga pole lavastaja, kahju, et juba teine asi Taago Tubinilt, mis on minu silmis ebaõnnestunud. Näitlejate pärast oli piinlik, vähemalt tean, et nad on palju paremaks võimelised ja kardan, et nad takerdusid oma proovide improvisatsioonilistesse naljadesse, mis ei kukkunud kas õigesti välja või olid vaid ühel ajahetkel naljakad. Ugala kõige nooremad meesnäitlejad on siiani tublid olnud ja eks nende pärast läksin ka tükki vaatama, kuid nüüd tabas mind kartus, et Lavaka lõpetanud anded jäävad väiketeatri kitsaskohtadesse kinni ja arenevad tigusammul ühe koha peal. Loodan, et sügis toob uued tuuled, mis viivad armast Ugalat tugevamal jõul edasi!

Hinne: 1/10

NO82 'Pea vahetus'

Autor-lavastaja Uku Uusberg.
Helilooja Pärt Uusberg.
Kaasategev kammerkoor 'Head ööd, vend!'

Alustan kõige peamisemast. Uku Uusbergist. Raske on mitte meelde jätta seda pakatava tarkuse ja soojusega lokipahmas poissi, eriti mul kui kooliteatriga tegelenul, sest Uku lavastused olid tippude tipud. Need olid vajaliku kiiksuga ja eksistentsiaalsetel teemadel filosofeerivad, omanäoliselt ja andekalt tehtud. Mäletan millise elamuse sain lämbe saali tagumises seinas püsti seistes läbi terve pika lavastuse, mille nimeks oli 'Õrn ööbik', hetkel mulle ei meenu palju etendusest, kuid mäletan kuidas see mulle meeldis. Hiljem olen paari Uku kooliaja asja näinud ekraani vahendusel. Lavaka kooli ajal on ta olnud kõige vahvamaks žüriiliikmeks Miniteatripäevadel ja mul on jube kahju, et just meie viimasel aastal, meie viimase kiiksuga komöödia puhul polnud temal võimalik kohal olla. Niiet tema tegemisi jälgin alati huvi ja hoolega. Mul on õnnestunud paari tema rolli näha ja eelmisel aastal kinkis sõbranna mulle 'Vahepeatuse' pileti, see aasta siis kinkisin mina 'Pea vahetuse'. Huvitav vahetus seegi.

Ma armastan Uku sõnamänge ja huvitavaid leide tobedate väljendite näol. Tema lihtsat stiili tähtsatest asjadest rääkimisel. Seda, et ta kirjutab ise huvipakkuva näitemängu, lavastab seda suure hoolimisega ja tuleb lavale lõpuks kummardama. Ta räägib sellistest asjadest, millele mõtleme vahetvahel ehk me kõik. Kui tema loodud tegelased laval räägivad, siis ma kujutan ette mismoodi just Uku näiteks kõnnibki Tammsaare pargis ja vaatleb suurmehe murelikku nägu. Olen juba ammu veendunud, et Rapla kandist tulevad väga kultuursed ja andekad poisid ning nad on alati enda ülegi uhked olnud, oli ainult aja küsimus, kui keegi ette võtab sellise lavalise kokkutuleku.

Lavastus üldjuhul meeldis mulle ja jättis sisse sooja emotsiooni, kuid leidus ka selliseid kohti, mis jäid minu jaoks veidi nõrgaks ja saalis istudes suunasin pilgu maha, sest kuidagi tobe oli. Samas oli kiiksuga lõpp naljakas ja minu silmis ka põhjendatud, kuid puänt jäi natuke venima. Pea vahetuse idee läks südamesse ja kõik mõtted jooksid kokku ilusaks tervikuks. Pärt Uusbergi muusika, kooriseade luuletustele oli mõjuv. Koorinoorte etendusse kaasamine oli igati lahe, kuid mõne kohapealt natuke lonkav, sest tegemist polnud ikkagi näitlejanoortega. Rongijaama ootesaali kujunduse ja idee kasutus oli minu jaoks suurepärane võte, eriti kaugusesse minev piklik lava. Sõidan rongidega ju väga tihti, seepärast oli kogu selle motiivi kasutamine väga meelepärane. Esimest korda meeldis mulle kui lavaseinas on ekraan, kus jookseb vahepeal tekst. Uusberg tegi midagi ikka NO-teatrile kohaselt ja seekord oli see rongijaama tabloididena õigustatud. Muidugi kõlarist kostuv tuttav teadustav rongiinfo oli tõesti kihvt! Lausa uskumatu kui sarnaselt see hääl kõlas. Ootasin ikka Tallinn-Keila rongi väljumise aega ka, kuid mõte, et rong võiks sõida kõikjale Euroopasse viis ka minu unistused sinna, et selline sõiduviis oleks just see minu lemmik.

Vaieldamatult tõmbasid suure jõuga seda etendust vaatama näitlejate duo. Mul nii meeles Õhtulehe artikkel, mis suurelt kuulutas, et Märt Avandi läks lavakasse tänu Priit Võigemastile, millele siis ajakirjanik panustas. Kaks erinevat meest, kuid minu jaoks veidi isegi sarnased näitlejad sobisid kokku. Märdu ärimeheliku olemisega edukas pianist oli konkreetne ja ratsionaalne, veidi üleolev ja samas naljaviskaja (olgugi, et kellegi teise naljad) – minu arust täiesti sobiv roll talle ja ta mängis seda hästi. Ma ei saa lahti sellest, et kui ta vaatab lavastuse ajal publikkuse, siis ma tunnen nagu ta suhtleks minuga või vaataks mulle silma. Eks ma tean, et rohkem kujutan seda ette, aga alati tunnen seda pitsitust enda sees, mis paneb mind seda uskuma. Priidu elu keerisesse takerdunud heasüdamlik ja filosofeeriv roll puudutas mind esimesest lavahetkest peale. See, kuidas ta silmad klaasistusid kaugusesse, lummas, kui ta nalja tegi, naersin ja kui silmad valgusid tal täis pisaraid, siis hammustasin huulde, et ka ise sama ei teeks. Sain endale kindlalt ikka meenutama, kui hea näitleja ta on! Need ehedad mälestuste heietamised, oma mõtete kõnelemised, sõnamängud ja tugevad vaidlused kahe mehe vahel... Olen tänulik, et Uku need kaks tegelaskuju lõi ja kaks näitlejat kokku tõi! Vendadele Uusbergidele proovisin aplodeerida nii kõvasti kui vaid jaksasin.

PS! Ebakindla orkestrijuhi Petsi osatäitmine oli väga armas!

Hinne: 8/10