Rakvere Teater 'Cyrano de Bergerac'

Autor Edmond Rostand. Lavastaja Kalju Komissarov.
Kunstnik Krista Tool.
Ugala suur saal, 2. november.

Päris huvitav oli vahelduseks säärast traditsioonilise teatri tükki näha. See oli kindlasti mul ainukene kogemus näha laval Molière aegset teatrit ja 17. sajandi Prantsusmaa eluolu. Kuid üldiselt pole ka teisi päris traditsioonilist laadi lavastusi palju nähtud, kui siis vaid meenub Ugala 'Aarete saar' ja Estonia operett 'Carmen'. Enamik juba on modernsemas võtmes, väikese kiiksuga lavastatud või üldjuhul on uuema ajalooperioodilise taustaga näitemängud. Eks muidugi on ka arusaam, et keskaja teemad on juba kauged ja tänapäeval igavad. Kuid sealse aja teemad on ometi aktuaalsed ka tänasel päeval. Eriti taoline 'Cyrano de Bergeraci' etenduse sotsiaalne mõõde õnnetu armastuse koha pealt. Tõelise armastuse teema on ajatu. Just veel selline, mis ei leia vastuarmastust, kasvab välja sõprusest, takistavad seda mingid välised tegurid või takerdub õnn selle taha, et tundeid ei avaldata üksteisele. Nii nagu naiselikule tundetulvale kohaselt, elasin laval nähtavale armastusloole kaasa ja leidisin aga paralleele enda sees toimuvaga. Kuid muidugi mingist suurest emotsionaalsest kõigutusest on selle etenduse puhul vale rääkida.

Väga raske oli alguses etendusse sisse elada, eelkõige takistas mul vist ümber lülitumist riimis kõnelemine, mille sõnumit kohe kõrv ei suutnud haarata. Hiljem muidugi harjusin ja riimis kõnelemine jäi isegi nakkavaks, mõtetes seadsin mitu vahvat riimi kokku, inspireerituna laval toimuvast, kuid need mõttevälgatused ununesid. Samuti ka mitmed vahvad riimiread, mis ajasid muigama või lihtsalt kõlasid tabavalt. Tõlge oli hästi voolav ja kelmikas, taipasin peale etendust ka vaadata, et selle oli tõlkinud Jaan Kross, mis tugevdas riimide väärtust minu jaoks veelgi.

Etenduse jooksul ikka tuletasin endale meelde, et lavastaja on Kalju Komissarov, see fakt tahtis muudkui ununeda. Kuigi ma pole peaaegu üldse tema lavastusi näinud, kuid vähese nähtu-kuuldu põhjal saab väita, et Komissarov hindab väga terviklikkust, sihipärasust ja suurust. „Cyrano de Bergerac“ on oma ülesehituselt massiivselt väiksemaks ahenev ja lavastuse käigus saab lugu korralikult ära jutustatud. Minu jaoks jäi küsitavaks see, miks oli lavastusse toodud kõik Rakvere Teatri näitlejad, kas selleks et kõigile võimaldada osa ühes teatri suuretenduses? Esimeses stseenis oli linnarahva melu tekitamiseks kaasatud terve lavatäis tegelasi, kes lõppude lõpuks polnud etenduse jaoks olulised ning viimase (kolmanda) vaatuse ajal ei viibinud nad enam teatriski, et kummardama tulla.

Kujunduse koha pealt oli laval ehk liiga vähe ruumi või liialt palju kõrvalist, mõned korrad hoidsin hinge kinni, et rõdu-karkassid oma värelemises pikali ei kukuks. Kostüümid olid muidugi vapustavalt tõetruud ja kaunid ning samas ei jäänud oma neutraalsetes ja tagasihoidlikumades toonides kuidagi ülepakutuks, mida vahel mujal on märgata olnud (ei mõtle siinkohal muidugi taotuslikult liialdatud kostüüme jms, pigem toon näiteks mitmed Ugala teatri klassika kostüümilahendused).

Mulle meeldis kujundusliku sümbolina too pruun jõupaber, mida küll kasutati luuletuste kirja panekuks, mässiti saiakeste ümber, kirjutati ohtralt armastuskirju sellele ja lõpuks krabisesid need koltunud sügislehtedena kloostri õue peal. Läbi terve etenduse oli see selleks tuttavaks, väikese tähtsusega elemendiks.

Näitlejaid oli laval palju. Silma jäid muidugi mulle ikka alati sümpaatsed olnud – Ülle Lichfeldt, Eduard Salmistu, Peeter Rästas. Tiina Mälberg tegi väikese, kuid vahva rolli, muidu oma olemuselt selline range ja kõrk natuur, siirast ullikest temas oli meeldiv näha. Marin Mägi ja Margus Grosnõi kohta pole nagu midagi öelda, ei midagi toredat välja tuua ja üldjuhul nad mulle alati ikka meeldinud, nii et kriitikat ka ei pillu. Pikemalt rääkima peaks aga muidugi peategelasest Cyranost endast ehk siis teda kehastanud Üllar Saaremäest.

Üllar Saaremäe ise peab palju lugu luulekeelest ja on maininud, et talle jäävad need üpris kergesti meelde, nii pole midagi imestada kui ta pika etenduse vältel pillub riimistatud teksti niivõrd loomulikult ja lendlevalt. Publiku seast oli seda hea jälgida, üldse teda sellises suures rollis. Suur kõver Cyrano nina peitis meisterlikult näitleja enda ära, ära tuntav oli vaid see mõnus mahe hääletämber. Mulle tundus, et see roll sobis talle hästi, kuigi koheselt on kummaline ette kujutada musta riietuvat, otsekohese olemusega hetkel pigem lavastajat-peanäitejuhti, sulega kübar peas, igavest armastajat mängimas. Kuid nagu Cyrano välimus oli petlik ja sisemus hoopis lüürilisem ja sügavam, võib ehk väita seda ka Üllar Saaremäe kohta. Mees, kes välimuselt jätab käreda mulje, kuid inimesena on soe, sõbralik ja pehme. Mitte, et ma teda isiklikult tunneks, kuid ometi ta juttu kuuldes-lugedes jääb just selline kuvand. Jaanus Rohumaa ütles ammuses raadiosaates, et Saaremäe peaks mängima üheaegselt nii isa, sõpra, armukest kui kõike muud (Purje, 2007). Säärane kõik-ühes-tüüp on just seesama tore Cyrano de Bergerac, kes oli ise lootusetult armunud ja õnnetu, kuid heatahtlik ning ennastohverdav lähedaste hüvanguks.

Külalisetendus toimus Ugalas ja vahva seik oli see, et lavale astus keset etendust sujuvalt ka Kolme Musketäri kamraad d'Artagnan, kes kiitis vahva Cyrano osavust mõõga käsitlemisel. Linnateatri kuulsa suvelavastuste d'Artagnan Indrek Sammuli kehastuses kutsus esile siira äratundmisrõõmu minus, lähedal istuvas Pille-Riin Purjes ja tagumises reas istuvates Ugala näitlejates. Mulle tundus, et ülejäänud saal oli küll hetkeks veidi segaduses. Hakkasin koheselt ette kujutama, kuidas nad lava taga varem selle krutski peale tulid.

Hinne: 6,5/10

PS. Mul on viimasel ajal probleeme teatrikülastuste kirjapanekuga, praegusel ajal olen tegelikult käinud vähem ka teatris ja hetkel oli viivituse põhjuseks mu hernerohelise sülearvuti klaviatuur, mis keeldus pooli tähti trükkimast. Kuid minu jaoks pole see midagi lihtsat, kiiruga kirjutamist, see ikka omamoodi protsess. Kõigele lisaks, et panen küll agaralt oma vähesed mõtted kirja, kuid tegelikult puudub mul ju haridus teatri adekvaatseks analüüsimiseks. Nõnda tahan saavutada vähemalt enda kohta asjaliku kirjatöö, mida keegi võiks siiski lugeda, kui nõnda tahan seda internetti üles riputada. Kuid see selleks. Loodan lihtsalt, et edaspidi suudan veidi produktiivsemalt oma emotsioonid vahetult peale etendust kirja panna, sest muidu hakkab mul mälu ka veel alt vedama.

Ugala 'Küünlad põlevad lõpuni'

Autor Sandor Marai.
Lavastaja Indrek Sammul.
Kunstnik Jaanus Laagriküll.
T, 22. 09, väike saal.

On ikka aega läinud, ennem kui jõuan midagi nähtud tüki kohta kirja panna. See tingib ka selle, et mälu pole enam värske ja peas tekkinud mõtted on kuhugi kadunud. Piinlik küll tunnistada, aga etenduse esimese vaatuse ajal vajus silm vägisi kinni, mida mul teatris on vaid kord varem juhtunud (Ugala 'Kolm klaasikest kirsiviina' oli minu mäletamist mööda väga igav), eks seda tingis pikk koolipäev selja taga ja etenduse sisuliini puhul ei saa tegevusrohkusest kõneleda.

Etenduses on olulisel kohal näitleja monoloog, pinev vaikus, pikenev lahendus ja väikene põnev ootus. Vanas kõledas mõisa/lossihoones kohtuvad üle mitmekümne aasta kaks vana sõpra, kellest mõlemad tahavad vanad segased suhted ja probleemid ära lahendada. Kuid nagu elus ikka, ilmneb, et teinekord ei too hinge pealt ära rääkimine korralikke lahendusi, pakkudes ainult mingit kergendustunnet või tekib vaid endal parem mõistmine olukorra suhtes. Kokku saades, taipavad mõlemad mehed, et ega ära leppimisest sel puhul enam kasu ei ole. Kuid teatava hingerahu saavad ehk lõpuks mõlemad.

Lavastuses on kandev roll näitlejameisterlikkusel ja see on vaatajate ette toodud pühendumisega. Peategelast kehastav külalisnäitleja Hannes Kaljujärv on tugev natuur, ta paneb oma teksti usutavalt elama ja vaataja tähelepanelikult kuulama, jälgima. Lavastaja Indrek Sammul on osanud näitlejate mängu kehtestama panna, näha on, et sellega on etenduses vaeva nähtud. Arvi Mägi mängib külla tulnud Kondradi rolli, mis põhiliselt tähendab kuulamist ja istumist, nõudes rahulikkust ja keskendumist, sümpaatse lihtsusega ta selle välja mängiski. Vilma Luik, kes on paariks viivuks laval, mõjub selle paari hetke juures väga ehedalt. Olin tänulik mõtetes, et nemad just nendes rollides on, mitte esialgne valik.

Lavakujundus on väga tõeline – koltunud seinad, tugevad sambad, põrandal lendlevad värvunud lehed, tilkuv katus, kõledus ja süngus. Ainult häiris see, et miks peab üks sammastest asetsema ikka nii, et segab igati laval toimuva nägemist. Etenduse lõpul seinale ähmaselt tekkiv maal mõjus kui kena lõppakord.

Minu silmis on Ugala teatri repertuaari jaoks selline tükk väga oluline, olles vastukaaluks suurtele klassikutele ja naljakatele meelelahutajatele.

Hinne: 6/10

NO81 "Startup"

Autor-lavastaja Mart Kase. Kunstnik Kairi Mändla.
Niine 11, kontorihoone, esmaspäev, kell 8.15.

Hommikuteatri idee on teatrisõbra jaoks vägagi paeluv, samuti annab ligitõmbava efekti juurde ka Kalamajas asuv toimumispaik. Tore, et NO-teater vahest neid majast väljas pool mängimise võimalusi kasutab. Praeguse unerežiimi kohaselt on hommikul kell 6 ärkamine minu jaoks harv nähtus. Kuid mõnus oli hommikuse jahedusega Niine tänavat otsida ja hiljem, etenduse lõppedes, ühiselt päikese ja asjatavate inimestega Kalamaja tänavatel jalutada. Hilist hommikusööki nautisin kaunis kohvikus Boheem, mis on üks etemaid ja armsamaid kesklinna kandi söögikohti. Istusin seal justkui etenduse lavastaja varahommikuses Balti Jaama pagariäris, kus ta jälgis mööduvaid inimesi, aimates nende algava päeva olemust. Seda võis lugeda siis kavalehelt. Ma niisamuti nautisin inimeste argipäeva askeldusi tänavatel ja kohviku atmosfääris. Etenduse peale mõtlesin aga üllatavalt vähe, mis on kummaline just säärase ideede lennutamise teemaga tüki puhul.

See improvisatsiooniline ideede genereerimine oli muidugi vahva ja naljakas jälgida. Ma kohe olekski läbi terve etenduse erinevaid ajurünnakuid kuulda tahtnud. Silmad muudkui piilusid tahvelseintele kirjutatud varasemate ideede märksõnade poole, huviga oleks tahtnud nende kohta mõndagi küsida. Sellel hommikul sõelale jäänud suhete surnuaia mõte oli hea, aga kadus järgneva tegevuse käigus kahjuks kuhugi ära. Lavastuse kulg oli ennekõike ju paigas, kuigi muidugi oli tunda improviseerimise hõngu ning minu jaoks ei vedanud see üldiselt lõpuks välja. Ehk oli ka veidi halb hommik, sest vabas mängus ei saa kindel olla ja päevad pole ometigi vennad. Ma ei oska isegi öelda, mis minu jaoks toppama jäi, võib-olla lugu ise, ootasin vist midagi muud. Palju oli tegevusetust, poolikuks jäävaid ja ilma välja joonistuva mõttega hetki. Kui nagu nii on unine mõtlemine kerge hajuma, siis oleksid head olnud kiirelt vahetuvad kindla sisuga stseenid. Tulin mõttele, et nii tore oleks etendus erinevate inimeste ja asutuste hommikuid portreerivate šketsidega, mis tekitaksid kõigis kindlasti energiat ja äratundmisrõõmu. Ettevõtte töötajate ajurünnakute vahele pitkitud kasulikke ergutus- ja meeskonnamänge oleks ka vahva jälgida olnud. Pole küll ise ettevõtja tüüpi inimene, kuid saan väheke koolis neid aineid, sellepärast tundsin, et ettevõtluse rida oleks etenduses veel võinud edasi arendada. Näiteks rääkides rohkem ettevõtte alustamise võimalustest ja vajalikkusest läbi kahe noore töötaja firma asutamise soovist või joonistada koolitunni raames tahvlile elav majanduspilt Eesti tasandil, näidates kuidas iga inimene on selle protsessiga seotud.

Minu silmis on etenduse idee suurepärane, kuid teostus peaks veel küpsema, et see haaravalt elujõuliseks muutuks. Väike, kuid nimekas näitetrupp oli nägemist väärt, sest usun, et paljusid huvitab kahe meisterliku Raudsepa venna koos mängimine ja Jaak Prints on alati mu lemmikute seas olnud. Kristel Leesmendi mängu ootasin põnevusega, kuid koheselt jälgisin teda kuidagi skeptiliselt, tema selline kõike-teadjalt ninakas naistegelaskuju polnud kõige meeldivam ning paraku juurdlesin, kui palju teda ennast selles rollis olla võib. Samuti üllatusin oma enda mõtte peale, et kas pikem uni poleks targem valik olnud, sest üldjuhul usun, et pea kõik etendused on vaatamist väärt.

Lisaks veel see mõte, et improetüüdi on mulle alati meeldinud hirmsasti teha, tihti oleme sõbrannadega oma õhtuid niimoodi lõbustanud, rääkimata pikkadest näiteringi proovidest. Kuid seda on vist endal mõnevõrra huvitavam teha, kui teistel kõrvalt jälgida.

Too küsimus, et kellega kolm meestegelast sellest ruumist seksida tahavad, mille peale nad siis kilavad silmad publikkuse pööravad, oli ühteaegu odavalt lihtne, kuid pingeliselt mõjuv ja meelt erutav võte.

Hinne: 5/10

Tallinna Linnateater "Ohvrit mängides"

Autorid Oleg ja Vladimir Presnjakov.
Lavastaja Mart Koldits.
Festival Draama 2009 raames, Tartu Sadamateater, 07. september.

Mart Kolditsa lavastused on alati psühholoogilist laadi inimese hinge ja alateadvust puurivad. Need võivad olla keerukad jälgida, aga alati huvitavalt üles ehitatud. Kõige rohkem on seni nähtud tükkidest meeldinud „Tšapajev ja Pustota“; „Rätsep“ ja „Metamorfoos“ jäid veidi segaseks ja hetkel on neid raske korralikult meenutadagi. „Ohvrit mängides“ tundus väga hea materjali leiuna ja mulle jätkuvalt meeldib kui etenduses põimub minevik-olevik ehk mõni mineviku seik kui meenutus loob tagant järele tähendused oleviku stseenides toimuvale, liikudes ühiselt lõppterviku poole. Lihtne lavakonstruktsioon ja kriidi illustratsioonid tagaseinal meenutasid Eva Klemetsa lavastust „Birdy“, sobides mõlemasse oma mitmekülgsete võimaluste ja üllatava efektiga. Iga uue stseeniga lisanduv mängupaik vajas küll vahetuvat kujundust, kuid vahest oli ehk liigagi palju pisidetailidest dekoratsioonidele tähelepanu pööratud. Või on lihtsalt minu kiiksuks minimalistlikult nutikad võtted.

Ei tea kas oli probleem see, et võõras lava või see, et istusin kõrgel teisel rõdul, aga näitlejate diktsioon ja nende kuuldavus oli halb, oma süü oli ka lindilt tulevatel taustahelidel. Eriti raske oli läbi närida Rain Simmuli ja Allan Noormetsa öeldust. Mind hämmastas, et peaaegu iga uue väikerolli jaoks oli laval uus näitleja, kui oleks võinud kasutada sama tüpaažiga näitlejat, kes korra juba laval käinud. Näiteks Helene Vannari oli laval paar minutit, Marje Metsur vaid veidi kauem ja lõpuks Ene Järvis ka paariks stseeniks. Kuid vist peab näitlejatele erinevates etenduses rolle võimaldama, ka pisikesi. Varem oli kuulda, et etendus on naeru pakkuv, kuid mina naersin vaid vist ujula stseeni ajal, tänu Indrek Ojari vahvale tegelaskujule.

Ei oskagi rohkem suurt midagi välja tuua. Palju emotsioone ja erilist elamust mulle ei pakkunud. Paar ahhaa-efekti tekkis etenduse jooksul, mõni isegi ülearu, kui ette ruttavalt tegin valesid järeldusi. Peategelasele - miilitsa kuriteopaikade läbimängudel ohvreid mängiv esmapilgul tuim, kuid nõrga närvikava ja süvenevate isiklike probleemidega noormees – temale ma tundsin isegi kaasa. Paljud kardavad surma, paljud kardavad ka elu, kõigil kaob vahete vahel reaalsustaju ja peatamatu fantaasia ehmatab mõne jubeda mõttega. Vähemus, keda on ikkagi hirmuäratavalt palju, on need, kelle sees on miski, mis psühholoogiliselt keerdub nii kahekorra ja elu muutub nii põlgamist väärt, et unistusena tehakse teoks sadistlik kättemaksuplaan.

Hinne: 7/10

Tallinna Linnateater 'Meie, kangelased'

Autor Jean-Luc Lagarce. Lavastaja Elmo Nüganen.
Kunstnik Vladimir Anšon. Muusika Riina Roose ja Jaak Jürisson.
K, 26. 08, Põrgulava.

Hea on käia teatris, unustada kõik muu ja mattuda maailma, mis avardub sinu silme ees lavalaudadel. Kahjuks ei juhtu alati toda seletamatut teatriime, mis jätab sisemusse kerge ja erksusest joovastunud tunde teatrimaja trepist tagasi reaalsusesse astudes. See on tegelikult aga hea, sest siis väärtustatakse neid harvasid kordi järjest enam. Tallinna Linnateatri puhul tuleb kalli piletihinna tõttu repertuaari nimekirjast üksikud etendused välja selekteerida, vähemalt olen viimastel aastatel pidanud seda tegema. Kuigi kunagi ei saa selle teatri puhul pettuda või asetada mõnda nende lavastust teiste halbade elamuste kõrvale. See omakorda tõukab mind hetkel edaspidi veel hoolsamini teatritükke valima ja pigem säästma rahanatukest just kõige huvipakkuvamate pealinna lavastuste jaoks. Kuid nüüd ikka käesolevast etendusest.

Näitetükk 'Meie, kangelased' voolib vaatajate ette ühe 20. sajandi esimese poole Kesk-Euroopa rändteatri trupi koos kasina igapäevaelu, nukra mineviku ja ebakindla tulevikuga. Teatri tegemist teatris vaadata on alati huvitav, kuid siin loos hakkasid lisaks elama kõigi tegelaste muremõtted, nende väikesed rõõmud ja kõigile tuttavad teemad, mis käsitlevad siin ilmas oma koha leidmist, unistuste täide viimist ja raskustega toime tulemist. Näitetrupi on loonud üks perekond, kuhu kuuluvad teatri asja ajajad ema ja isa, alla surutud annetega poeg, kaks veidrat ja naiivset tütart ning oma eakaid aastaid mööda saatev vanaisa. Lisaks veel kunagi uhkematel lavadel mänginud kaunis kapriisne primadonna ja tema õgardist veidrik mees; kaks noort sõpra, kes ihalevad naisi ja edukust ning teravaim pliiats karbis – kõige ja kõigi eest hoolitsev asjalik teenija, kes on teatripere oluliseks lüliks.

Minu pisuke hirm, et Prantsuse näitekirjaniku tükk, milles on palju kasutatud lõike Kafka „Päevikutest“, võib olla raskekoeline ja keerukas, oli muidugi asjatu. Nüganeni puhul poleks tohtinud mul seda kahtlust üldse tekkidagi. Kõik tegelased, suhteliinid ja aimatavad juhtumised joonistuvad välja näitlejate hea ansamblimängu, karakterrollide ja teksti koostöös. Rääkimata siis vapustava lavastaja võimest luua lavale pisidetailideni viimistletud ja nauditav teos. Tema puhul pole võimalik leidagi midagi, mille kallal norida, sest usun, et too mees ei tooks lavale midagi, mis poleks peaaegu, et täiuslik ja aldis ajaga täiustumisele. Kindlasti on ettekirjutised kunstnikele ja kujundajatele täpsed ja kõrgete nõudmistega, kuid Linnateatri tugev tiim ja nimekad külalised lõid koos lavastajaga hämmastavad lahendused.

Juba esimesed hetked (kui ma lõpuks taipasin etenduse eel veidi saalis ringi vaadata ja ehmuda) olid ahhetama panevad ja nii käsi varjamas mu imestusest lahti vajunud suud pool etendust istusingi. Lustlik klounaadi muusika, teatri kostüümid ja grimm, teater elus ja elu teatri ruumides, õigemini ühes kitsukeses garderoobis. Esimene vaatus oli tugevam kui teine. Ootasin, et etendus leiab oma lõpu jälle garderoobis uueks etenduseks valmistumisel, kuid ehe rongimotiiv ja emotsionaalse päeva rahulik õhtusse saatmine meeldis muidugi väga. Alguse piduse kõrtsu koristamine oli samuti hea, nn eelteater, mainima ei saa ka jätta, et Linnateatri lavamehed on alati ühed andekad ja tublid, kõige professionaalsemad ja just nagu päris näitlejad.

Näitlejatest rääkides olid laval tõelised meistrid, vähemalt tabasin end tundmuselt, et võrreldes teiste teatritega Linnateatri omade seast on kõik mulle tohutult sümpaatsed. Lavakangelased mängisid palju ühises ansamblis, külg külje kõrval, suure intensiivsuse ja hingega. Tõeliselt hea meel oli mul, et tore Aleksander Eelmaa sai teatritrupi juhi ja isana suurt rolli mängida, kahju, et Draamateater talle väga palju pole selliseid võimalusi pakkunud. Hoidsin hinge muudkui kinni, sest ta mängib niivõrd jõuliselt, tormakalt, kuid muidugi suurelt ja hästi. Teine, kes mulle väga meeldis oli Andres Raag ahvipärdikut mängiva poja rollis, mis oli veatu sooritus. Olin kuidagi õnnelik Andero Ermelit ja Külli Teetamme laval jälgides, pole neid varem nii teraselt uurinud. Andrus Vaariku asemel oleksin tahtnud Allan Noormetsa näha ja ka Peeter Jakobi rollis nägin Ago Rood. Kuid ei tea mina põhjust, miks lavastaja oli kutsunud külalisnäitlejad. Piret Kalda ja tema tegelasele elasin kaasa ning Helene Vannari just kui terve trupi ema rollis oli tugev. Kõige suurem üllatus oli muidugi Anu Lamp, mitte et ma ei ole teda varem heaks näitlejannaks pidanud, kuid pole ju olnud kaua tükke, kus ta saaks tõeliselt mängida. Tema näomiimika, olek ja hääl on nii tuttavad ja täpsed, kuid polnud kuulnud sellist lauluhäält (tema esitatud esimese saksa keelse laulu ajal kangestusin täielikult) ega näinud vaoshoitud olemusest vabanemist. Ja temast õhkus nii nauditavat stiili ja elegantsi.

Naljakas oli see, et terve etenduse ajal pööritas mul justkui kõhus, selline õõnes ärevus millegi põneva ootuses. Sellest taipasin, et tegemist on ühe viimase aja lemmikuma lavastusega.

Hinne: 9,5/10

Saueaugu teatritalu 'Küüni täitmise lood ja laulud'

Madis Kõivu ja Hando Runneli järgi.
Lavastaja Margus Kasterpalu.
09. august, Läänemaal.

Sain lõpuks ka mina suveteatrisse, pole nagu olnud kutsuvaid tükke ja muidugi loeb see, et enamusel on vähem raha kui muidu ja sõbrad pole mul enam üldse nii käpad kuhugi teatrisse minemisel. Olin seekord aga üliõnnelik, kui lõpuks pika küsimise peale üks hea autoga sõber minuga kaasa oli nõus tulema. Sõit Saueaugu teatritallu oli omaette mõnu, maanteelt pöörata nn külavaheteedele, ühel pool männimets, teisel tamme allee, särav päike ja heinamaad. Sõidad ju lausa täitsa teise inimese hoovi, selline tunne, et peremees tulebki igat tulijat tervitama. Muhe ja tagasihoidlikult õnnelik Margus Kasterpalu oma koduõuel ringi jalutaski, käteldes oma tuttavaid.

Mängupaik oli täiuslik. Kõrged tellingud mahutasid palju inimesi istuma, lava oli käega katsutaval lähedusel ja kõigile hästi näha, kollane talumaja roosipeenra ja kõrval asuvate küünidega, katuse taga kõrgumas sihvakad käbidega kuused. Ja hein, kuhjadena siin ja seal. Midagi nii veetlevat ja romantilist on selles hästi lõhnavas, kuid kraapivas kõrrelises, eriti autoaknast avanev vaade põllule, kus nad kunstipäraselt heinapallidena lamavad. Kõige kuumemad heinad on muidugi üleval lakas, kus külarahva tava järgi saab suviti magada ja hullata. Minul õnnetul pole küll heinategemise kogemust ega korralikke mälestusigi, kuid lavalt publikusse kanduv heinalõhn tekitas ikka kummalist nostalgiat ja lapselikku rõõmu. Kasvõi viis mõtted paari aasta tagusesse Hiiumaa reisile, mil Orjakus leidsime kenad heinapallid, kus parimate sõbrannadega nautisime suvehõngu ja loojuvat päikest. Igal juhul laval sai näha kõige tõelisemat ja paremat kujundust ühele suveetendusele, luues kõikvõimalikud parimad eeldused.

Näitlejate nimistu on erakordselt tugev ja ligitõmbav. Olgugi, et sellist Guido Kanguri viltuse suuga muiet esile kutsuvat omamoodi vanameest ning asjalikku ja sooja Aleksander Eelmaad on varemgi kohatud, see ongi too nauditav äratundmine. Märt Avandi mängitud agressiivne isata kasvanud naistemees pakatab kirest ja vihast, nii et tõesti tundub, et ükski naine ei suuda sellisele mehele ära öelda. Naisnäitlejad etenduses langevadki loogu, plikalik Pille Lukin, naiselik Carmen Tabor ja rangema joonega Kaie Mihkelson, kes minu jaoks säras kohe eriti kirkalt. Margus Prangli käre hääl ja veidike hallikad juuksed pääsesid mõjule, kuid kuidagi rabedalt. Küll veidi arusaamatuks jäi Margus Kasterpalu enda lavale astumine ühe tõsise, kuid vaatajasse segadust külvava monoloogi pidamiseks. Pigem natuke segas see, et just täpselt samamoodi rahulikult kõneldes oli lavastaja äsja lihtsa siirusega oma talu tutvustanud ja tüki sisse juhatanud.

Lavastuse murekoht oli aga kõige alus, Madis Kõivu ja Hando Runneli näitemängu raskepärane tekst, mis ühest küljest püüdis lõbusalt edastada külaelu pärleid, teisalt aga tuhnida heinateoks kokku tulnud inimhingede traagilisi tagamaid. Välja oli valitud näidendist käputäis tegelasi ja üksikuid hetki ning parimaid tekste, seepärast aga jäid suhteliinid poolikuks ning keerukad tegelasedki ei joonistunud selgelt välja. Minul kui võhikul oli teksti väheke raske jälgida, siis kui tundsin, et ma mõistan, muutis järgmine lavapilt selle tunde jällegi vastupidiseks.

Minu silmis päästis toreda lavastuse ansambel Paabli elav muusika, mis oli nii vahetu, kaasahaarav ja illustreeriv. Olin kohe eriti tänulik, sest folgil jäi nende kontsert nägemata, Viljandist tuttavaid muusikuid oli vahva teatrietendusse seotuna jälgida. Arno Tamme võimsalt ilus hääl ja kogu bändi ühine energia ning just see minu muusika õõtsutas kogu küüniloo tervikuks. Kuigi näed, et tegemist pole näitlejatega, siis tajud siiski nende pühendumist. Peale etendust oleks hää meelega kuulanud neid veel ja veel.

Magusa maiguna jääb meelde intiimne õhkkond; publiku küüni kutsumine etenduse lõpul, kus sai päris ise heintesse maha potsatada; planeerimata lõpupuänt, mis pani südamest kõik näitlejad naerma ja too õrnalt märgatav (aimatav) õnnetunne lavastaja silmis. Ja koduteed kuldav päike, mis jätab mõnusa suvise mälestuse.

Hinne: 6/10

Ugala 'Charley tädi'

Mati Unt, Walter Brandon-Thomase motiividel.
Lavastaja Taago Tubin.
Esietendus, R, 05. juuni 2009.

Aususe mõttes, peaksin kohe ära mainima, et pidin oodatud Ugala suvelavastuses sügavalt pettuma ja tõelistele teatrisõpradele ei soovitaks seda mingil juhul. Paar päeva enne etendust, otsustasin Viljandisse jääda ja teatrisse minna, viimasel hetkel, sain veel teada, et välietendus on Ugala suurde saali viidud, mis oli ilma tõttu rõõmustav uudis. Kuid vabas õhus oleks asi ehk veidi paremgi olnud, Ugala lavale selline tükk aga ei sobinud. Üritasin küll rohkem uurida näidendi enda kohta, kuid ei leidnud siiski muud paremat kui vaid Ugala kodulehelt leiduva sisututvustuse, mis jättis asjast üpris paljutõotava situatsioonikomöödia mulje. Kujutasin ette, et tegemist sarnase tükiga kui Ray Cooney 'Ei või olla' või tema poja Cooney 'Rahauputus', mis võib olla üpris lihtne ja labane nali, kuid ometi naerad pisarates. 'Charley tädi' tüki ajal naersin mina aga ehk kaks korda, mõlemad olid veel sellised publikule suunatud killud, mis üldjuhul ikka muigama ajavad, kui näitleja sinu poole pöördub.

Esiteks saab muidugi väita, et tükk ise oligi ehk selline kummaline ja lavastaja üritas võimalikult lihtsalt ettekirjutatud üle vindi keeratud tobedat nalja edasi anda. Kuid kas tõesti Mati Unt oli seda lugu dramatiseerides lavastust just nõnda ette kujutanud? Näitlejad küll esitasid seda sunduslikku, pealiskaudset nalja, kuid kõik toimus nii rapsides, arusaamatult ja poolikult... Pole ammu tundunud sellist piina saalis istudes. Alguses ei suutnud ära imestada, kuidas tegijad on vaatajaid alahinnanud ja samas alandavad end. Kuid üllatuslikud vaheaplausid, naerupahvakud ja lõpuks terve saali püsti seismine ütlesid midagi muud. Poleks ainult arvanud, et sellist suvist tobedat „komöödiat“ Viljandi inimesed tahavadki. Ehk ongi minu subjektiivne arvamus üks erandeid, hiljem läheb ju etendus Eesti väikekohtadesse tuuritama ja siis usun, et kohalikud on kindlasti õnnelikud Ugala toredaid näitlejaid kodu lähedal näha. Küll aga ei saa lahti küsimustest, et kas rahvas tahabki sellist asja või Ugala võttis asja seekord vähe kergekäelisemalt ette või näidend ise takistab seda korralikumalt lavastada...

Samuti ei mõistnud mitmete tegelaste olemust, nende vajalikkus etenduses oli küsitav. Lavakujundus oli uhkelt seadnud kõikvõimalikke suviseid värve ja kaadervärke lavale kokku, kuid kas nad olid lavastuse ilmestamise kohapealt ka olulised. Ei mõistnud ka seda, miks oli muudkui vaja üksikuid lühikesi laulujuppe vahepeale pitkida, nende esitamine jäi igakord poolikuks ja selline muusikaline kujundus ei päästnud midagi. Pigem oleksin lõbusaid meloodiaid kuulanud kõlarist ja laulujuppide asemel oleksin andekate näitlejatega sõnastseene paremaks lihvinud, kasvõi mõni terviklikum situatsiooni lahendus oleks asja ära ajanud. Mina aga pole lavastaja, kahju, et juba teine asi Taago Tubinilt, mis on minu silmis ebaõnnestunud. Näitlejate pärast oli piinlik, vähemalt tean, et nad on palju paremaks võimelised ja kardan, et nad takerdusid oma proovide improvisatsioonilistesse naljadesse, mis ei kukkunud kas õigesti välja või olid vaid ühel ajahetkel naljakad. Ugala kõige nooremad meesnäitlejad on siiani tublid olnud ja eks nende pärast läksin ka tükki vaatama, kuid nüüd tabas mind kartus, et Lavaka lõpetanud anded jäävad väiketeatri kitsaskohtadesse kinni ja arenevad tigusammul ühe koha peal. Loodan, et sügis toob uued tuuled, mis viivad armast Ugalat tugevamal jõul edasi!

Hinne: 1/10