MTÜ R.A.A.A.M "Kuningas sureb"

KUNINGAS SUREB

The King Dies

Autor ja lavastaja: Homayun Ghanizadeh / Iraan

Kunstnik: Inga Vares

Muusikaline kujundaja: Liisa Hirsch / Eesti Draamateater

Valguskunstnik: Priidu Adlas / Tallinna Linnateater

Etenduse juht: Kristin Viljamaa

Osades vabakutselised näitlejad:

Egon Nuter, Elina Reinold, Margus Prangel, Külli Reinumägi ja Raivo E. Tamm


Vastavalt Kuninga käsule kõnnivad lossielanikud katkematult mööda ruudu kujulist trajektoori ja järgivad kõiki juhiseid ja seadusi, mis Tema on pidanud oluliseks aja jooksul kehtestada.
Nad on unustanud kõik oma head mälestused. Ja kui neile midagi minevikust meenubki, siis ei leidu selle kohta ometi ühtegi kindlat tõestust ega dokumenti ning keegi lossielanikest ei tea, miks nad peavad käima ruutu.


Projektis „Kuningas sureb” saavad kokku viis Eesti vabakutselist näitlejat ja Iraanist pärit lavastaja, et katsetada absurditeatri vormi ja prooviperioodi käigus sündiva lavastusega.

Homayun Ghanizadeh'i esimene lavastus Eestis - "Antigone" - oli edukas ja pakkus Iraani lavastajale põnevat tööd, seetõttu on noor lavastaja taas Eestis tagasi, et teha taas koostööd MTÜ R.A.A.A.M'i ja Eesti näitlejatega.

Esietendus 15. veebruar kell 19.30 Kanuti Gildi Saalis
Etendused 16. ja 17. veebruar

Piletid: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/?show=24416





PS. Inspitsiendi tööst peaks lausa pidama blogi, kuid ehk kunagi kaugemas tulevikus, kui teatritee seda pakub ja mul peaks taas niimoodi õnnelikult vedama! :)

Teatriankeet 2011

2011. aasta viimased kuud on viinud mind teatrile lähemale, kui oleksin osanud oodata. 2011 on seega olnud üks õnnelik teatriaasta - võitnud teatripileteid, organiseerinud peakorraldajana tudengite teatrifestivali, sain sooritada oma spetsialiseerumispraktika unistuste kohaselt Tallinna Linnateatris ning sain tööd projektilavastuse etenduse juhina. Ja ehk see oli alles algus, 2012 tuleb juba veelgi teatrirohkem!
Nende tegemiste kõrvalt pole muidugi jõudnud oma elamusi kirja panna. Ja tekib muidugi ka küsimus - kas üldse tasuks?! Kuid eelmise aasta elamused ma ikkagi ritta sean, sest seda on ikka põnev teha. Ja ehk siis tagantjärgi panen mõne teatrielamuse kirja ning edaspidi, kui kiired ajad möödas, kirjutan ikka jätkuvalt edasi.

2011. aasta teatrikülastusi oleks võinud olla kindlasti rohkem, polnud enam säärast võimalust ja aega teatris käia kui varem. Kuid kindlasti sai nähtud ka palju häid lavastusi! Ja panen oma elamused kirja nii nagu eelnevatel aastatel - millised kujundused, näitlejatööd, etendused kõige eredamalt meenuvad. Mõne etenduse puhul oligi hea vaid üksik neist nimetatutest, mõned etendused olid tervikuna suurepärased, viimaste järgi sain valitud ka oma eelmise aasta parimad lavastused.

Parim ideekontseptsioon:

1. Von Krahl ja TÜ VKA 8. lend "Idioodid" - ühiskonnakriitiliselt valus ja vajalik ning intrigeerivalt põnev idee ja teostus.

2. Endla Teater "Mees, kes teadis ussisõnu" - populaarne teos toodi lavale nii lihtsalt, muhedalt ja lausa geniaalselt.

3. Ugala Teater "Läbi klaasi" - unustatud kohtade romantika ehk ilus mõte elustada üheks suveks üks unustustesse vajunud koht oma ajaloo ja võludega

Parim tekst/näidend:

1. Urmas Vadi "Peeter Volkonski viimane suudlus" (Tartu Uus Teater)

2. Priit Võigemast & Maria Lee Liivak "Homme näeme" (Tallinna Linnateater)

3. David Hare "Amy seisukoht" (tõlge Triin Sinissaar, Tallinna Linnateater)

Parim muusikaline kujundus:

1. Hendrik Kaljujärv ja ansambel Kollane Nool, Ugala Teater "Kollane Nool"

2. Kairi Leivo, Ugala Teater "Läbi klaasi"

3. Siim Randla, Vanemuine "Vihmamees"

Parim lavakujundus/kunstnikutöö/kostüümid:

1. Ellen Cairns "Vihmamees" (Vanemuine)

2. Mihkel Ehala & Liisa Soolepp "Vargamäe varjus ehk Mari lugu" (Albu valla projekt)

3. Maarja Meeru "Amadeus" (Ugala Teater)

Teatriaasta silmapaistvamad lavastajad ehk vaimustavad esimesed kohtumised:

1. Urmas Lennuk "Vargamäe varjus ehk Mari lugu" (Albu valla projekt)

2. Johannes Veski "Mees, kes teadis ussisõnu" (Endla Teater)

3. Sander Pukk "Biloxi blues" (Tallinna Linnateater)

Parim ansamblimäng:

1. Tallinna Linnateater "Homme näeme" näitetrupp

2. Emajõe Suveteater "Põrgupõhja uus vanapagan" näitetrupp (eriti just ametnike kamp!)

3. Endla Teater "Ballettmeister" näiterupp

Tugev lavapartnerlus:

1. Epp Eespäev & Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater "Kes kardab Virginia Woolfi?")

2. Argo Aadli & Indrek Ojari (Tallinna Linnateater "Kivid sinu taskutes")

3. Hele Kõrve & Anu Lamp (Tallinna Linnateater "Amy seisukoht")

Parim meesnäitleja:

1. Argo Aadli - Nick "Kes kardab Virginia Woolfi?", rollid "Kivid sinu taskutes", Härra Biedermann "Härra Biedermann ja tulesüütajad" (Tallinna Linnateater)

2. Aivar Tommingas - Raymond Babbitt "Vihmamees" (Vanemuine)

3. Indrek Ojari - rollid "Kivid sinu taskutes", Antoine "Üsna maailma lõpus" (Tallinna Linnateater)

Märgin ära ka Andrus Vaariku rolli George "Kes kardab Virginia Woolfi?", Peeter Rästase Jaani ja Toomas Suumani Jaagu "Tuulte pöörises" ning Raivo E. Tamme Kaval-Antsu lavastuses "Põrgupõhja uus vanapagan".

Parim naisnäitleja:

1. Ülle Lichtfeldt - Mari "Vargamäe varjus ehk Mari lugu" (Albu valla projekt)

2. Anneli Rahkema - Leena "Tuulte pöörises" (Rakvere Teater)

3. Külli Teetamm - Catherine "Üsna maailma lõpus" (Tallinna Linnateater)

Märgin ära ka Anu Lambi Esme Alleni lavastuses "Amy seisukoht" ja Ema lavastuses "Üsna maailma lõpus", Sandra Uusbergi Juula "Põrgupõhja uus vanapagan" ja Hele Kõrve Amy "Amy seisukoht".

Parim lavastus ehk kõige ilusamad tervikud:

1. Rakvere Teater "Tuulte pöörises", lavastaja Andres Noormets

2. Albu valla projekt "Vargamäe varjus ehk Mari lugu", lavastaja Urmas Lennuk

3. Emajõe Suveteater "Põrgupõhja uus vanapagan", lavastaja Andres Dvinjaninov

4. Tallinna Linnateater "Biloxi blues", lavastaja Sander Pukk

5. Tallinna Linnateater "Kes kardab Virginia Woolfi?", lavastaja Mladen Kiselov

6. Tallinna Linnateater "Homme näeme", lavastaja Priit Võigemast

7. Endla Teater "Mees, kes teadis ussisõnu", lavastaja Johannes Veski

8. Tallinna Linnateater "Üsna maailma lõpus", lavastaja Uku Uusberg

9. MTÜ R.A.A.A.M. "Antigone", lavastaja Homayun Ghanizadeh

10. Endla Teater "Ballettmeister", lavastaja Andres Noormets

Teatriaasta halvim teatrikogemus:

1. Ugala Teater "Maakad", lavastaja Taago Tubin

Tallinna Linnateater "Kes kardab Virginia Woolfi?"

Edward Albee
Mladen Kiselov
Iir Hermeliin

Lavastus, mida peab nägema.

Intiimne ja õige atmosfääriga mängupaik.

Psühholoogiline näitemäng, mis hoiab pinevil, ajab segadusse ja närvi.

Näitemäng, mis nagu hoiaks vaatajaid kõikse aeg püssitoru ees, kuid millest tuleb lõpuks välja vaid värviline vihmavari.

Moodustavad NO-teatri omaga kaks eraldi seisvat ja ülimalt head lavastuse lahendust.

NO-teatri oma oli abstraktsem ja modernsem, Linnateatril reaalsem ja mõnusalt klassikaline.

NO-teatri oma nägin esimesena, seetõttu oli seal olemas ahhaa-efekt ja kuna polnud materjaliga kursis, siis oli väga põnev loo käiku nautida. Linnateatris tundsin end nagu omana, nagu laval näeksin vanu tuttavaid, kelle järgmisi käike ja iseloomu võin ette aimata. Just nagu siis kui vaatan mõnda oma lemmiksarja üle pika aja taas. Siis kui tegelased on saanud armsaks ka oma tobedustes ja vigades. Ja ka niimoodi vaadates – ette aimates ja meenutades – oli etendust põnev vaadata!

Näitlejad olid suurepärased – võrratu Epp Eespäev Marthana nii usutav ja hea, armas Argo Aadli Nickina niivõrd koomiline ja kirglik (polnud Teda ammu laval näinud! ja Ta tõesti oskab kõige andekamalt joobes inimesi mängida!), õrn Kristiina-Hortensia Port Honey’na oli väga sobilik ja meeldiv (kuigi mõtlesin ka, et tahaks mõnda Linnateatri näitlejannat seal rollis näha). Ja see George on ikka üks kuradima riukalik ja hea roll, nõnda, et on õnnestunud mu jaoks juba kaks vähem meeldinud näitlejat väga sümpaatseks muuta! Andrus Vaarik on üks kuradima hea ja tõeline George.

Millegipärast paneb see lavastus mind lühilausetes oma mõtteid väljendama.

Väärt kraam. Ja uskumatu õnn, et kaks sellist lavastust enamvähem samal ajal Eesti vaataja ette toodi!

DRAAMA 2011 "Allkirjaga teater!"

Sain siis tänu vabatahtliku ametipostile päris mitu 2011. aasta Eesti Teatri Festivali programmi „Allkirjaga teater!“ valitud lavastused ära näha. Üpris huvitav oli käia teatris, saabudes viimasel hetkel ja otse tänavalt, igapäevastes riietes. Draama festival on tore ja usun, et nii teatrile kui ka publikule vajalik. Festivalid oma olemuselt on juba sellised mõnusad sündmused, mida kindlasti võiks teatri valdkonnas veel ja veel olla. Eriti suur on ootus siis järgmise aasta Draama suhtes – esiteks kuna olen nüüd olnud sees ka festivali korralduspoolel ja teiseks, sest 2012. aasta kuraatoriks on Anu Lamp! Tõesti, milline üllatav ja tore valik, ehk üllatav on see, et Anu Lamp nõus oli ja tore, sest tulev festival on siis kindlasti eelmisest kahest kuraator-festivalist erinev ja ehk just selline nagu mina sooviks.

Minu Draama elamused ja läbielamised kronoloogilises järjekorras:

Tartu Uus Teater „Peeter Volkonski viimane suudlus“ – Ülimalt lihtne, kuid mitmetasandiline lugu; omajagu etteaimatav, kuid samas pinevust hoidev. Saab aimata millal näeb laval näitlejat, millal tegelast. Koheselt oli arusaadav, et Volkonski mängib siiski ennast, aga Laura Peterson nüüd küll mitte. Nauding oli vaadata laval rahulikku, mõneti staatilist ja väheste vahenditega sündivat lugu, mille otsad jõuavad ilusti ja terviklikult kokku. Ma eeldasin, et lavastus räägibki Peeter Volkonski mõtetest, mälestustest või on kuidagi tema eluga seonduv, kuid tore, et see seda praktiliselt ikkagi polnud. Et laval oli hoopis mingi Eesti teatri halenaljakas müüt, mis pakkus eneseiroonilist nalja ja positiivse teatrielamuse. (Blomkvisti ümberjutustus hakkas tõesti tüütama, kuid hea oli tunda, et see selle mõte oligi, muidu tekkisid ikka etenduse alguse poole küsimused, et mis põhjusel ta nüüd räägib publiku stereotüüpidest ja mängib ette lasteraamatut jne, kuid lõpuks tulid ka kõik vastused. Improvisatsiooniliselt oleks võinud välja tuua ka häiriva festivalipubliku – sosistavad väliskülalised ja nende üle saali kostvad sünkroontõlke aparaadid, praktiliselt laval istuvad vabatahtlikud, õlut joovad „muidumehed“, kõrgid teatraalid ja kaua aplodeerivad teatrisõbrad. Ja usun, et tulevased teatriteadlased lükkavad ümber müüdi nendest kui hallidest hiirtest ja märsilohistajatest. Vähemasti sain ka ise möödunud nädalal selle tobeda eelarvamuse kõrvale lükata.)

Eesti Draamateater „Kas ma olen nüüd elus“ – Ma pole kunagi lahkunud teatrist vaheajal ja see räägib juba enda eest. See etendus oli lausa talumatu mu jaoks ja veidikeseks kaotasin usu teatrisse. Minu jaoks oli see liigne müra, mida nagunii on juba maailmas palju. Mind ei kõnetanud see tekst, need mõtted, sest need ei olnud midagi uut ja arukat. Kuigi ma oleksin pidanud sealt ära tundma nö „minu põlvkonna manifesti“?! Minu mõttemaailm ei käi küll neid radu, nagu lavastuse tegijatel. Mind tabas hoopis vastik masendus. Kui palju rasket ja kurba on maailmas, kasvõi mu oma elus ja mis on selle noore autori ja ka lavastaja muredeks – tarbijaühiskonna paratamatud käitumisnormid, millele ka antud lavastus võikalt oma osa andis? See oli minu jaoks võõras maailm. Isegi näitlejaid oli halb vaadata ja sisemus sai kuidagi halvatud. Ja kui näitekirjanik ütleb ometi „EI“, siis miks tohib Eestis ikkagi seda lavale tuua? Miks teha noorele näitekirjanikule niimoodi? Kõik tundus mulle riigi raha tuulde loopimisena, sest Eestis oleks kindlasti tegijaid, kellele oleks seda rohkem vaja ja neil oleks ka ehk midagi asjalikku öelda või teha seda rohkem mõjuvamalt.

MTÜ R.A.A.A.M. „Antigone“ – Taastas mu eelmisel õhtul kaotsiläinud usu teatrisse. Põnev oli vaadata lavapilti, ekspressionistliku teatri võtteid ja kütkestavat näitlejameisterlikkust headelt Eesti näitlejatelt. Elina Reinold tõesti üllatas, kuigi teadsin muidugi ka varem, et ta on hea. Siiski muutus mu jaoks lühike etendus tüütavaks, kui oleks ehk stseeni kordamisi saanud veelgi varieerida või ... Ootasin rohkemat, seetõttu jäi ehk tõesti hea elamus saamata.

Rakvere Teater „Tuulte pöörises“ - Kaunis etendus. Kirglikult oma embusesse haarav armudraama vanadest aegadest, siis kui eesti keel oli imeilus (küll ikka meie kirjanduse alustalad-kirjamehed oskasid vanasti teksti seada!), siis kui tunded ja vajadused olid veel lihtsad ning primaarsed. Kõik tundus ikkagi ausam ja ehtsam kui ehk praegu. Kuid on toredad ka need praegused ajad, siis kui tegutseb egotsentriline multitalent (tõesti andekas näitekirjanik-lavastaja-näitleja-raadioteatri lavastaja, palju jõudev ja suutev) Andres Noormets, siis kui aeg on särada nendel tugevatel Rakvere Teatri (loe: hea teatri) näitlejatel, siis kui teatrilava võib olla minimalistilik ja tehnika lubab elustada teatriimesid. Head asjad erinevatest aegadest said kokku. Justkui armusin nendesse kõikidesse rollidesse – eriti jõulisesse Peeter Rästase Jaani, näitleja mäng oli elus ja haarav ja niivõrd tore, et sellel näitlejal on lõpuks võimalus tõeliselt särada. Aga armusin ka heitlikku ja armsasse Anneli Rahkema Leenasse ning tõetruult eakasse ja hoolivasse Toomas Suumani isa Jaaku. Festivali parim elamus ja ehk ka üks teatriaasta tugevamaid.

Tallinna Linnateater „Keskööpäike“ - Käisin etendust vaatamas teistkordselt, kui võimalus avaneb, siis peab ometigi oma eelmise teatriaasta lemmikut veel üle vaatama. Rohkem kui aasta oli möödas ja ma peaaegu ei mäletanud midagi – muidugi teadsin stseenide järjekorda, mida oodata, kuid kõik need eredad hetked ja dialoogid-monoloogid, andekad detailid ja muhedad naljad tabasid mind tugevate emotsioonidega uuesti. Tegemist on ikka ühe huvitava ja hästi tehtud lavastusega, head näitlejad ja linnateaterlikult kordaläinud teatrinauding. Küll aga olin peale etendust Draama festivali raamatut lugedes segaduses, sest nagu selgub, siis Arthur Valdes on siiski Friedebert Tuglase müstifikatsioon ja varjunimi. Mina, noor ja rumal, vaid gümnaasiumi kirjandusharidusega inimene ei teadnud iseenesest seda tõesti, kuid miks siis pole ka lavastuses sellekohaseid vihjeid või pole ma kohanud tähelepanekuid selle kohta ka kuskilt mujalt. Jääb natuke lollitatud teatrikülastaja tunne küll, kelle suunas siis tark teatrikriitik saab näppu viibutada ja ütelda, et ega nii arukas see keskmine teatripublik küll pole.

Von Krahl „Idioodid“ - Mulle see omamoodi intrigeeriv ja tähelepanu tekitanud TÜ VKA teatrikunsti 8. lennu diplomilavastus meeldis. Eks ma varem teiste kogemuste põhjal natuke pelgasin ja olin valmis hullemaks, kuid tegelikult oli ju etendus huvitav jälgida, sisu arenemise poolest põnev ja võimalus näidata noornäitlejaid teisiti kui oleme neid harjunud nägema. On ju väärtuslik näha neid alasti oma sisemiste muremõtetega – mida on nad ometi õppinud ja kelleks nüüd peale nelja eneseotsingu aastat saanud, kuhu peaksid minema edasi ja kellena, kuidas saada tähelepanu ja panna end maksma. Ja eks nad teavad isegi, et nad ei pea, kuid ometi tahavad karjuda teatripublikule ja Eesti Teatrile näkku – kas nad tõesti peavad võtma end laval paljaks ja saavutama tähelepanu ebameeldivuste mängimisega, kas peab tõesti olema mingi lõhe ja vahe TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja ETMA Lavakunstikooli õpilaste vahel, kas tõesti peab suhtuma neisse kui mitte vajalikesse idiootidesse ja mõtlema haletsevalt, et las nad siis natuke teevad lõbu pärast kuskil vaikselt ka teatrit (projektiteatrit kuskil süngetes ja saladuslikes keldrites?!). Olen ka mina neid kahte leeri oma mõtetes võrrelnud ja proovinud leida põhjuseid, vahel on olnud tõesti mingit vahet märgata, kuid ometigi erinevus ja omanäolisus ongi inimestes, eriti siis näitlejates, tähtis. Ma loodan, et nad ei unusta, et Eesti teatripublik (ma uskusin, et praktiliselt üleüldiselt, kuid täna hommikul loetud ühe nn teatriblogi tõttu, pidin seda üldsuse hulka enda jaoks ikkagi vähendama) siiski ei suhtu pealiskaudselt ja eelistades üht teisele põhjendusteta, vaid armastavad kõiki teatrit südamega tegevaid näitlejaid-lavastajaid-näitekirjanikke-lavameistreid-kunstnikke nende iseärasustes (kui siis Eesti teatrimaailma kõik isikud on need, kes peavad ise selle vastandamise lõpetama?!). Ja usun, et tavalised teatrikülastajad väärtustavad seda jõudu ja vaprust, andekat omaloomingut ja innukat tegutsemistahet, mis on neis eripalgelistes noortes olemas. See, mis on kõige olulisem minu jaoks, mõeldes oma kooli teatrikunsti lõpetajatele-õppijatele, on see, et nad saavad jääda isiksusteks, olla silmapaistvad, tegeleda vabalt erinevate loominguliste aladega, olla valmis ise lavastama ja välja tooma etendusi, haarata kinni õnnelikult ja tänulikult paljudest erinevatest võimalustest. Tulles tagasi korraks veel etenduse juurde, siis mulle üle pika aja meeldis, kui teatris kasutati kaamerat, siin oli see õigustatud ja paljud stseenid sobisidki just läbi kaamerasilma vaatamiseks. Õige on ju ka see, et lavastus tõmbab lisaks näitleja ja ühiskonna probleemide juures tähelepanu erivajadustega inimeste tabuteemale või minu jaoks esitas küsimuse – miks see peab ikkagi nii tabu olema? Me peaksime ühiskonnas nendega rääkima ja ka nendest rääkima, mida teha, et oleks parem meil kõigil, mõtlema korraks kõigile neile asjadele, mis meie jaoks on iseenesest mõistetavad, kuid nende jaoks muudab inimese loodud maailm igapäevatoimetused keeruliseks. Etenduses kõlas küll õige mõte – me ei tohi neile kaasa tunda, sest siis peame me endid paremaks. Muidugi me ei ole neist paremad. Kuid seeläbi ehk vingume väikeste murede pärast vähem ja väärtustame paljusid asju rohkem. Me ei tohiks vaadata neist mööda ja käituma nagu kõik oleks korras, sest ei ole ju ja me ei peaks neid teemasid vältima ja ringiga olukorrast mööda käima. Seda ei taha ka ju erivajadustega inimesed, nad ju teavad, et nad on teistmoodi, kuid ometigi väärivad nad ka samasugust elu nagu kõik teised. Ja taaskord etenduse juurde tagasi tulles – mõndagi jäi mu jaoks küsitavaks, mõnes kohas oleks võinud olla ju midagi rohkemat (minu jaoks jäi nagu Kirsti teema poolikuks ja ka Mari monoloog oleks võinud minna kaugemale), aga kokkuvõttes olen rõõmus, et neil on õnnestunud selline lavastus teha. Palju edu ja vastupidavust vaid!

Nüüd sai kokku päris pikk sissekanne. Eks natuke kordasin oma mõtteid, kuid ometigi põhiprogrammi lavastustel peaksid olemas olemagi oma ühisnimetajad. Lisaks sain oma teksti lugedes aru, et mind kriibib mingi teatritegija-teatrikriitiku-teatrikülastaja teema, kuid sellest ehk kunagi teinekord.

Tore teatrirohke nädal on möödas, sai nautida ilusat sügise algust kaunis Tartus, tutvuda erinevate inimestega ja olla ka väheke kasulik (kuigi nn teatritööd oleks tahtnud ikka veel teha, kahjuks oli meid aga nii palju, et polnud eriti võimalust). Saab aga meenutada toredaid lõunaid Vilde lokaalis ja õhtuid Festivali Klubis, ruttamisi etendustele ja Priidu-plakatide ülespanekut ning Tartu linna punaste plankude ja mustade festivaliriietega, etendustele kulgevat teatripublikut ja linnas ringi liikuvaid teatritegijaid.

Aitäh!

Vargamäe varjus - Mari lugu

Autor ja lavastaja Urmas Lennuk.
Lavakunstnik Mihkel Ehala.
Kostüümikunstnik Liisa Soolepp.
Muusikaline kujundus Tarmo Kesküll.

Ühe aastase hilinemisega olen saanud ka paar eelmise suve kõige paremat suveetendust ära näha. See aasta nii väga ei olnudki uuslavastusi, mida tundsin, et ilmtingimata vaatama peab minema. Kahju on vaid, et nägemata jäid Roman Baskini „Iha jalakate all“ ja „Ring“. Eelmise aasta menukid „Vargamäe varjus“ ja „Põrgupõhja uus vanapagan“ said aga kõige kutsuvamateks suvelavastuste seast ning olles tänulik õnnele ja headele sõpradele need just ka ära vaadatud said.

Kiire külaskäik Vargamäele oli mõnus, justkui sattunud taas oma mõnda igavikulisse lemmikkohta, millena seni küll ideaalset teatripaika enda jaoks mõelnud ei ole, kuid ehk isegi nüüd peaks. Augustikuu õhtune paitav päike ja samas keha ärgitav jahe tuul andsid märku sellest ajast, mis kätte jõudnud, viimase suvekuu hääbuvad päevad, mis ei ole enam ei suvi ega sügis. Tuletavad meelde mõlemat, ühe lõppemist ja teise saabumist. See on alati ühtemoodi kurb ja ilus aeg korraga. Vargamäe elas ja hingas ning tervitas sõbralikult.

Etenduse kohta ei saa õhata muud, kui ilus asi. Niivõrd väärtuslik, et lavastaja on pööranud tähelepanu romaanisaaga ühele tähtsamale isikule, kes muidu võib tähelepanuta jääda. Või vähemasti saada seda vähem, kui ta õigupoolest vääriks. Vargamäe Mari eluaastad toodi vaataja ette, tähtsamad pöördsündmused ja nende omavahelised seosed. Kuigi Maris on sügavust kindlasti veel palju rohkem, Mari sisetundeid oleks soovinud veelgi näha. Lennuk tundus neid hästi valdavalt ja oleks ehk võinud minna kaugemale, et paljastada Mari mõtteid ja tarkusi. Lisaks Jussi-armastusele, eluga Andresega, töötahtele, enesekindlusele, kivile ja Indrekule. Või peatuda kahel viimasel teemal natuke pikemalt. Oleks tahtnud näha rohkem Mari üksi laval, saada võimalust mitte vaid aimata, vaid vaadata temasse. Muidu jäi etendus veidi kiirustavaks ja lihtsale suveetendusele kohaseks lühikeseks, oleksin kangesti soovinud veel nautida ja head teksti ning suurepäraselt õnnestunud näitlejate-tegelaste kokkukõla elamusena endasse koguda. Urmas Lennuk oli tõesti teinud tunnustuse väärilise töö, minu arust on siiski haruldus, kui vapralt võetakse juba nö oma elu elav tekst, tehakse sellele tuginedes veelgi voolavam lavalugu ja siis sama sõnameister lavastab loo teatrisse niivõrd oskuslikult. Minu teadmistes oskab seda vaid veel üks mees. Lennuki lavastaja puudutused olid kuidagi omamoodi, värsked ja lõikasid just nagu sisse, tundes, et oeh kui hea see kõik nüüd kokku sai.

Muudkui sisemiselt hüppasin rõõmust, et näen neid toredaid näitlejaid üle pika aja. Ja vat kui tore oli just Indrek Saart teatris näha. Jah, ma tahaksin ka, et Sinust saaks kultuuriminister, aga selle tõenäosus ei ole kuigi suur veel, mistõttu ära unusta oma õpitud ametit ja leia tee ikka teatri, kasvõi suvelavastuste näol! See muidugi ei ole mingi avastus, et kõik näitlejad olid oma välimiste ja sisemiste joontega rollidesse nii sobivad. Justkui minu lugemise illustratsioonid ärkasid ellu. Ülle Lichtfeldti rolli vanuselised nüansid olid kaunid, samuti see tugevus ja kirglikkus, mis käivad juba tema olemusega kaasas. Ja kunstilised lavavõtted ja kostüümid pakkusid vajalikku põnevust. Kõik sai kokku äärmiselt priima ja võin oma teatrisuvega rahule jääda.

Hinne: 8/10