Teatriarmastus

MTÜ R.A.A.A.M "Kuningas sureb"

2012-02-07T09:26:00.000-08:00

KUNINGAS SUREB

The King Dies

Autor ja lavastaja: Homayun Ghanizadeh / Iraan

Kunstnik: Inga Vares

Muusikaline kujundaja: Liisa Hirsch / Eesti Draamateater

Valguskunstnik: Priidu Adlas / Tallinna Linnateater

Etenduse juht: Kristin Viljamaa

Osades vabakutselised näitlejad:

Egon Nuter, Elina Reinold, Margus Prangel, Külli Reinumägi ja Raivo E. Tamm

Vastavalt Kuninga käsule kõnnivad lossielanikud katkematult mööda ruudu kujulist trajektoori ja järgivad kõiki juhiseid ja seadusi, mis Tema on pidanud oluliseks aja jooksul kehtestada.
Nad on unustanud kõik oma head mälestused. Ja kui neile midagi minevikust meenubki, siis ei leidu selle kohta ometi ühtegi kindlat tõestust ega dokumenti ning keegi lossielanikest ei tea, miks nad peavad käima ruutu.

Projektis „Kuningas sureb” saavad kokku viis Eesti vabakutselist näitlejat ja Iraanist pärit lavastaja, et katsetada absurditeatri vormi ja prooviperioodi käigus sündiva lavastusega.

Homayun Ghanizadeh'i esimene lavastus Eestis - "Antigone" - oli edukas ja pakkus Iraani lavastajale põnevat tööd, seetõttu on noor lavastaja taas Eestis tagasi, et teha taas koostööd MTÜ R.A.A.A.M'i ja Eesti näitlejatega.

Esietendus 15. veebruar kell 19.30 Kanuti Gildi Saalis
Etendused 16. ja 17. veebruar

Piletid: http://www.piletilevi.ee/est/piletid/teater/?show=24416

PS. Inspitsiendi tööst peaks lausa pidama blogi, kuid ehk kunagi kaugemas tulevikus, kui teatritee seda pakub ja mul peaks taas niimoodi õnnelikult vedama! :)

Teatriankeet 2011

2012-01-13T02:48:00.000-08:00

2011. aasta viimased kuud on viinud mind teatrile lähemale, kui oleksin osanud oodata. 2011 on seega olnud üks õnnelik teatriaasta - võitnud teatripileteid, organiseerinud peakorraldajana tudengite teatrifestivali, sain sooritada oma spetsialiseerumispraktika unistuste kohaselt Tallinna Linnateatris ning sain tööd projektilavastuse etenduse juhina. Ja ehk see oli alles algus, 2012 tuleb juba veelgi teatrirohkem!
Nende tegemiste kõrvalt pole muidugi jõudnud oma elamusi kirja panna. Ja tekib muidugi ka küsimus - kas üldse tasuks?! Kuid eelmise aasta elamused ma ikkagi ritta sean, sest seda on ikka põnev teha. Ja ehk siis tagantjärgi panen mõne teatrielamuse kirja ning edaspidi, kui kiired ajad möödas, kirjutan ikka jätkuvalt edasi.

2011. aasta teatrikülastusi oleks võinud olla kindlasti rohkem, polnud enam säärast võimalust ja aega teatris käia kui varem. Kuid kindlasti sai nähtud ka palju häid lavastusi! Ja panen oma elamused kirja nii nagu eelnevatel aastatel - millised kujundused, näitlejatööd, etendused kõige eredamalt meenuvad. Mõne etenduse puhul oligi hea vaid üksik neist nimetatutest, mõned etendused olid tervikuna suurepärased, viimaste järgi sain valitud ka oma eelmise aasta parimad lavastused.

Parim ideekontseptsioon:

1. Von Krahl ja TÜ VKA 8. lend "Idioodid" - ühiskonnakriitiliselt valus ja vajalik ning intrigeerivalt põnev idee ja teostus.

2. Endla Teater "Mees, kes teadis ussisõnu" - populaarne teos toodi lavale nii lihtsalt, muhedalt ja lausa geniaalselt.

3. Ugala Teater "Läbi klaasi" - unustatud kohtade romantika ehk ilus mõte elustada üheks suveks üks unustustesse vajunud koht oma ajaloo ja võludega

Parim tekst/näidend:

1. Urmas Vadi "Peeter Volkonski viimane suudlus" (Tartu Uus Teater)

2. Priit Võigemast & Maria Lee Liivak "Homme näeme" (Tallinna Linnateater)

3. David Hare "Amy seisukoht" (tõlge Triin Sinissaar, Tallinna Linnateater)

Parim muusikaline kujundus:

1. Hendrik Kaljujärv ja ansambel Kollane Nool, Ugala Teater "Kollane Nool"

2. Kairi Leivo, Ugala Teater "Läbi klaasi"

3. Siim Randla, Vanemuine "Vihmamees"

Parim lavakujundus/kunstnikutöö/kostüümid:

1. Ellen Cairns "Vihmamees" (Vanemuine)

2. Mihkel Ehala & Liisa Soolepp "Vargamäe varjus ehk Mari lugu" (Albu valla projekt)

3. Maarja Meeru "Amadeus" (Ugala Teater)

Teatriaasta silmapaistvamad lavastajad ehk vaimustavad esimesed kohtumised:

1. Urmas Lennuk "Vargamäe varjus ehk Mari lugu" (Albu valla projekt)

2. Johannes Veski "Mees, kes teadis ussisõnu" (Endla Teater)

3. Sander Pukk "Biloxi blues" (Tallinna Linnateater)

Parim ansamblimäng:

1. Tallinna Linnateater "Homme näeme" näitetrupp

2. Emajõe Suveteater "Põrgupõhja uus vanapagan" näitetrupp (eriti just ametnike kamp!)

3. Endla Teater "Ballettmeister" näiterupp

Tugev lavapartnerlus:

1. Epp Eespäev & Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater "Kes kardab Virginia Woolfi?")

2. Argo Aadli & Indrek Ojari (Tallinna Linnateater "Kivid sinu taskutes")

3. Hele Kõrve & Anu Lamp (Tallinna Linnateater "Amy seisukoht")

Parim meesnäitleja:

1. Argo Aadli - Nick "Kes kardab Virginia Woolfi?", rollid "Kivid sinu taskutes", Härra Biedermann "Härra Biedermann ja tulesüütajad" (Tallinna Linnateater)

2. Aivar Tommingas - Raymond Babbitt "Vihmamees" (Vanemuine)

3. Indrek Ojari - rollid "Kivid sinu taskutes", Antoine "Üsna maailma lõpus" (Tallinna Linnateater)

Märgin ära ka Andrus Vaariku rolli George "Kes kardab Virginia Woolfi?", Peeter Rästase Jaani ja Toomas Suumani Jaagu "Tuulte pöörises" ning Raivo E. Tamme Kaval-Antsu lavastuses "Põrgupõhja uus vanapagan".

Parim naisnäitleja:

1. Ülle Lichtfeldt - Mari "Vargamäe varjus ehk Mari lugu" (Albu valla projekt)

2. Anneli Rahkema - Leena "Tuulte pöörises" (Rakvere Teater)

3. Külli Teetamm - Catherine "Üsna maailma lõpus" (Tallinna Linnateater)

Märgin ära ka Anu Lambi Esme Alleni lavastuses "Amy seisukoht" ja Ema lavastuses "Üsna maailma lõpus", Sandra Uusbergi Juula "Põrgupõhja uus vanapagan" ja Hele Kõrve Amy "Amy seisukoht".

Parim lavastus ehk kõige ilusamad tervikud:

1. Rakvere Teater "Tuulte pöörises", lavastaja Andres Noormets

2. Albu valla projekt "Vargamäe varjus ehk Mari lugu", lavastaja Urmas Lennuk

3. Emajõe Suveteater "Põrgupõhja uus vanapagan", lavastaja Andres Dvinjaninov

4. Tallinna Linnateater "Biloxi blues", lavastaja Sander Pukk

5. Tallinna Linnateater "Kes kardab Virginia Woolfi?", lavastaja Mladen Kiselov

6. Tallinna Linnateater "Homme näeme", lavastaja Priit Võigemast

7. Endla Teater "Mees, kes teadis ussisõnu", lavastaja Johannes Veski

8. Tallinna Linnateater "Üsna maailma lõpus", lavastaja Uku Uusberg

9. MTÜ R.A.A.A.M. "Antigone", lavastaja Homayun Ghanizadeh

10. Endla Teater "Ballettmeister", lavastaja Andres Noormets

Teatriaasta halvim teatrikogemus:

1. Ugala Teater "Maakad", lavastaja Taago Tubin

Tallinna Linnateater "Kes kardab Virginia Woolfi?"

2011-10-27T10:56:00.000-07:00

Edward Albee
Mladen Kiselov
Iir Hermeliin

Lavastus, mida peab nägema.

Intiimne ja õige atmosfääriga mängupaik.

Psühholoogiline näitemäng, mis hoiab pinevil, ajab segadusse ja närvi.

Näitemäng, mis nagu hoiaks vaatajaid kõikse aeg püssitoru ees, kuid millest tuleb lõpuks välja vaid värviline vihmavari.

Moodustavad NO-teatri omaga kaks eraldi seisvat ja ülimalt head lavastuse lahendust.

NO-teatri oma oli abstraktsem ja modernsem, Linnateatril reaalsem ja mõnusalt klassikaline.

NO-teatri oma nägin esimesena, seetõttu oli seal olemas ahhaa-efekt ja kuna polnud materjaliga kursis, siis oli väga põnev loo käiku nautida. Linnateatris tundsin end nagu omana, nagu laval näeksin vanu tuttavaid, kelle järgmisi käike ja iseloomu võin ette aimata. Just nagu siis kui vaatan mõnda oma lemmiksarja üle pika aja taas. Siis kui tegelased on saanud armsaks ka oma tobedustes ja vigades. Ja ka niimoodi vaadates – ette aimates ja meenutades – oli etendust põnev vaadata!

Näitlejad olid suurepärased – võrratu Epp Eespäev Marthana nii usutav ja hea, armas Argo Aadli Nickina niivõrd koomiline ja kirglik (polnud Teda ammu laval näinud! ja Ta tõesti oskab kõige andekamalt joobes inimesi mängida!), õrn Kristiina-Hortensia Port Honey’na oli väga sobilik ja meeldiv (kuigi mõtlesin ka, et tahaks mõnda Linnateatri näitlejannat seal rollis näha). Ja see George on ikka üks kuradima riukalik ja hea roll, nõnda, et on õnnestunud mu jaoks juba kaks vähem meeldinud näitlejat väga sümpaatseks muuta! Andrus Vaarik on üks kuradima hea ja tõeline George.

Millegipärast paneb see lavastus mind lühilausetes oma mõtteid väljendama.

Väärt kraam. Ja uskumatu õnn, et kaks sellist lavastust enamvähem samal ajal Eesti vaataja ette toodi!

DRAAMA 2011 "Allkirjaga teater!"

2011-09-12T13:49:00.000-07:00

Sain siis tänu vabatahtliku ametipostile päris mitu 2011. aasta Eesti Teatri Festivali programmi „Allkirjaga teater!“ valitud lavastused ära näha. Üpris huvitav oli käia teatris, saabudes viimasel hetkel ja otse tänavalt, igapäevastes riietes. Draama festival on tore ja usun, et nii teatrile kui ka publikule vajalik. Festivalid oma olemuselt on juba sellised mõnusad sündmused, mida kindlasti võiks teatri valdkonnas veel ja veel olla. Eriti suur on ootus siis järgmise aasta Draama suhtes – esiteks kuna olen nüüd olnud sees ka festivali korralduspoolel ja teiseks, sest 2012. aasta kuraatoriks on Anu Lamp! Tõesti, milline üllatav ja tore valik, ehk üllatav on see, et Anu Lamp nõus oli ja tore, sest tulev festival on siis kindlasti eelmisest kahest kuraator-festivalist erinev ja ehk just selline nagu mina sooviks.

Minu Draama elamused ja läbielamised kronoloogilises järjekorras:

Tartu Uus Teater „Peeter Volkonski viimane suudlus“ – Ülimalt lihtne, kuid mitmetasandiline lugu; omajagu etteaimatav, kuid samas pinevust hoidev. Saab aimata millal näeb laval näitlejat, millal tegelast. Koheselt oli arusaadav, et Volkonski mängib siiski ennast, aga Laura Peterson nüüd küll mitte. Nauding oli vaadata laval rahulikku, mõneti staatilist ja väheste vahenditega sündivat lugu, mille otsad jõuavad ilusti ja terviklikult kokku. Ma eeldasin, et lavastus räägibki Peeter Volkonski mõtetest, mälestustest või on kuidagi tema eluga seonduv, kuid tore, et see seda praktiliselt ikkagi polnud. Et laval oli hoopis mingi Eesti teatri halenaljakas müüt, mis pakkus eneseiroonilist nalja ja positiivse teatrielamuse. (Blomkvisti ümberjutustus hakkas tõesti tüütama, kuid hea oli tunda, et see selle mõte oligi, muidu tekkisid ikka etenduse alguse poole küsimused, et mis põhjusel ta nüüd räägib publiku stereotüüpidest ja mängib ette lasteraamatut jne, kuid lõpuks tulid ka kõik vastused. Improvisatsiooniliselt oleks võinud välja tuua ka häiriva festivalipubliku – sosistavad väliskülalised ja nende üle saali kostvad sünkroontõlke aparaadid, praktiliselt laval istuvad vabatahtlikud, õlut joovad „muidumehed“, kõrgid teatraalid ja kaua aplodeerivad teatrisõbrad. Ja usun, et tulevased teatriteadlased lükkavad ümber müüdi nendest kui hallidest hiirtest ja märsilohistajatest. Vähemasti sain ka ise möödunud nädalal selle tobeda eelarvamuse kõrvale lükata.)

Eesti Draamateater „Kas ma olen nüüd elus“ – Ma pole kunagi lahkunud teatrist vaheajal ja see räägib juba enda eest. See etendus oli lausa talumatu mu jaoks ja veidikeseks kaotasin usu teatrisse. Minu jaoks oli see liigne müra, mida nagunii on juba maailmas palju. Mind ei kõnetanud see tekst, need mõtted, sest need ei olnud midagi uut ja arukat. Kuigi ma oleksin pidanud sealt ära tundma nö „minu põlvkonna manifesti“?! Minu mõttemaailm ei käi küll neid radu, nagu lavastuse tegijatel. Mind tabas hoopis vastik masendus. Kui palju rasket ja kurba on maailmas, kasvõi mu oma elus ja mis on selle noore autori ja ka lavastaja muredeks – tarbijaühiskonna paratamatud käitumisnormid, millele ka antud lavastus võikalt oma osa andis? See oli minu jaoks võõras maailm. Isegi näitlejaid oli halb vaadata ja sisemus sai kuidagi halvatud. Ja kui näitekirjanik ütleb ometi „EI“, siis miks tohib Eestis ikkagi seda lavale tuua? Miks teha noorele näitekirjanikule niimoodi? Kõik tundus mulle riigi raha tuulde loopimisena, sest Eestis oleks kindlasti tegijaid, kellele oleks seda rohkem vaja ja neil oleks ka ehk midagi asjalikku öelda või teha seda rohkem mõjuvamalt.

MTÜ R.A.A.A.M. „Antigone“ – Taastas mu eelmisel õhtul kaotsiläinud usu teatrisse. Põnev oli vaadata lavapilti, ekspressionistliku teatri võtteid ja kütkestavat näitlejameisterlikkust headelt Eesti näitlejatelt. Elina Reinold tõesti üllatas, kuigi teadsin muidugi ka varem, et ta on hea. Siiski muutus mu jaoks lühike etendus tüütavaks, kui oleks ehk stseeni kordamisi saanud veelgi varieerida või ... Ootasin rohkemat, seetõttu jäi ehk tõesti hea elamus saamata.

Rakvere Teater „Tuulte pöörises“ - Kaunis etendus. Kirglikult oma embusesse haarav armudraama vanadest aegadest, siis kui eesti keel oli imeilus (küll ikka meie kirjanduse alustalad-kirjamehed oskasid vanasti teksti seada!), siis kui tunded ja vajadused olid veel lihtsad ning primaarsed. Kõik tundus ikkagi ausam ja ehtsam kui ehk praegu. Kuid on toredad ka need praegused ajad, siis kui tegutseb egotsentriline multitalent (tõesti andekas näitekirjanik-lavastaja-näitleja-raadioteatri lavastaja, palju jõudev ja suutev) Andres Noormets, siis kui aeg on särada nendel tugevatel Rakvere Teatri (loe: hea teatri) näitlejatel, siis kui teatrilava võib olla minimalistilik ja tehnika lubab elustada teatriimesid. Head asjad erinevatest aegadest said kokku. Justkui armusin nendesse kõikidesse rollidesse – eriti jõulisesse Peeter Rästase Jaani, näitleja mäng oli elus ja haarav ja niivõrd tore, et sellel näitlejal on lõpuks võimalus tõeliselt särada. Aga armusin ka heitlikku ja armsasse Anneli Rahkema Leenasse ning tõetruult eakasse ja hoolivasse Toomas Suumani isa Jaaku. Festivali parim elamus ja ehk ka üks teatriaasta tugevamaid.

Tallinna Linnateater „Keskööpäike“ - Käisin etendust vaatamas teistkordselt, kui võimalus avaneb, siis peab ometigi oma eelmise teatriaasta lemmikut veel üle vaatama. Rohkem kui aasta oli möödas ja ma peaaegu ei mäletanud midagi – muidugi teadsin stseenide järjekorda, mida oodata, kuid kõik need eredad hetked ja dialoogid-monoloogid, andekad detailid ja muhedad naljad tabasid mind tugevate emotsioonidega uuesti. Tegemist on ikka ühe huvitava ja hästi tehtud lavastusega, head näitlejad ja linnateaterlikult kordaläinud teatrinauding. Küll aga olin peale etendust Draama festivali raamatut lugedes segaduses, sest nagu selgub, siis Arthur Valdes on siiski Friedebert Tuglase müstifikatsioon ja varjunimi. Mina, noor ja rumal, vaid gümnaasiumi kirjandusharidusega inimene ei teadnud iseenesest seda tõesti, kuid miks siis pole ka lavastuses sellekohaseid vihjeid või pole ma kohanud tähelepanekuid selle kohta ka kuskilt mujalt. Jääb natuke lollitatud teatrikülastaja tunne küll, kelle suunas siis tark teatrikriitik saab näppu viibutada ja ütelda, et ega nii arukas see keskmine teatripublik küll pole.

Von Krahl „Idioodid“ - Mulle see omamoodi intrigeeriv ja tähelepanu tekitanud TÜ VKA teatrikunsti 8. lennu diplomilavastus meeldis. Eks ma varem teiste kogemuste põhjal natuke pelgasin ja olin valmis hullemaks, kuid tegelikult oli ju etendus huvitav jälgida, sisu arenemise poolest põnev ja võimalus näidata noornäitlejaid teisiti kui oleme neid harjunud nägema. On ju väärtuslik näha neid alasti oma sisemiste muremõtetega – mida on nad ometi õppinud ja kelleks nüüd peale nelja eneseotsingu aastat saanud, kuhu peaksid minema edasi ja kellena, kuidas saada tähelepanu ja panna end maksma. Ja eks nad teavad isegi, et nad ei pea, kuid ometi tahavad karjuda teatripublikule ja Eesti Teatrile näkku – kas nad tõesti peavad võtma end laval paljaks ja saavutama tähelepanu ebameeldivuste mängimisega, kas peab tõesti olema mingi lõhe ja vahe TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ja ETMA Lavakunstikooli õpilaste vahel, kas tõesti peab suhtuma neisse kui mitte vajalikesse idiootidesse ja mõtlema haletsevalt, et las nad siis natuke teevad lõbu pärast kuskil vaikselt ka teatrit (projektiteatrit kuskil süngetes ja saladuslikes keldrites?!). Olen ka mina neid kahte leeri oma mõtetes võrrelnud ja proovinud leida põhjuseid, vahel on olnud tõesti mingit vahet märgata, kuid ometigi erinevus ja omanäolisus ongi inimestes, eriti siis näitlejates, tähtis. Ma loodan, et nad ei unusta, et Eesti teatripublik (ma uskusin, et praktiliselt üleüldiselt, kuid täna hommikul loetud ühe nn teatriblogi tõttu, pidin seda üldsuse hulka enda jaoks ikkagi vähendama) siiski ei suhtu pealiskaudselt ja eelistades üht teisele põhjendusteta, vaid armastavad kõiki teatrit südamega tegevaid näitlejaid-lavastajaid-näitekirjanikke-lavameistreid-kunstnikke nende iseärasustes (kui siis Eesti teatrimaailma kõik isikud on need, kes peavad ise selle vastandamise lõpetama?!). Ja usun, et tavalised teatrikülastajad väärtustavad seda jõudu ja vaprust, andekat omaloomingut ja innukat tegutsemistahet, mis on neis eripalgelistes noortes olemas. See, mis on kõige olulisem minu jaoks, mõeldes oma kooli teatrikunsti lõpetajatele-õppijatele, on see, et nad saavad jääda isiksusteks, olla silmapaistvad, tegeleda vabalt erinevate loominguliste aladega, olla valmis ise lavastama ja välja tooma etendusi, haarata kinni õnnelikult ja tänulikult paljudest erinevatest võimalustest. Tulles tagasi korraks veel etenduse juurde, siis mulle üle pika aja meeldis, kui teatris kasutati kaamerat, siin oli see õigustatud ja paljud stseenid sobisidki just läbi kaamerasilma vaatamiseks. Õige on ju ka see, et lavastus tõmbab lisaks näitleja ja ühiskonna probleemide juures tähelepanu erivajadustega inimeste tabuteemale või minu jaoks esitas küsimuse – miks see peab ikkagi nii tabu olema? Me peaksime ühiskonnas nendega rääkima ja ka nendest rääkima, mida teha, et oleks parem meil kõigil, mõtlema korraks kõigile neile asjadele, mis meie jaoks on iseenesest mõistetavad, kuid nende jaoks muudab inimese loodud maailm igapäevatoimetused keeruliseks. Etenduses kõlas küll õige mõte – me ei tohi neile kaasa tunda, sest siis peame me endid paremaks. Muidugi me ei ole neist paremad. Kuid seeläbi ehk vingume väikeste murede pärast vähem ja väärtustame paljusid asju rohkem. Me ei tohiks vaadata neist mööda ja käituma nagu kõik oleks korras, sest ei ole ju ja me ei peaks neid teemasid vältima ja ringiga olukorrast mööda käima. Seda ei taha ka ju erivajadustega inimesed, nad ju teavad, et nad on teistmoodi, kuid ometigi väärivad nad ka samasugust elu nagu kõik teised. Ja taaskord etenduse juurde tagasi tulles – mõndagi jäi mu jaoks küsitavaks, mõnes kohas oleks võinud olla ju midagi rohkemat (minu jaoks jäi nagu Kirsti teema poolikuks ja ka Mari monoloog oleks võinud minna kaugemale), aga kokkuvõttes olen rõõmus, et neil on õnnestunud selline lavastus teha. Palju edu ja vastupidavust vaid!

Nüüd sai kokku päris pikk sissekanne. Eks natuke kordasin oma mõtteid, kuid ometigi põhiprogrammi lavastustel peaksid olemas olemagi oma ühisnimetajad. Lisaks sain oma teksti lugedes aru, et mind kriibib mingi teatritegija-teatrikriitiku-teatrikülastaja teema, kuid sellest ehk kunagi teinekord.

Tore teatrirohke nädal on möödas, sai nautida ilusat sügise algust kaunis Tartus, tutvuda erinevate inimestega ja olla ka väheke kasulik (kuigi nn teatritööd oleks tahtnud ikka veel teha, kahjuks oli meid aga nii palju, et polnud eriti võimalust). Saab aga meenutada toredaid lõunaid Vilde lokaalis ja õhtuid Festivali Klubis, ruttamisi etendustele ja Priidu-plakatide ülespanekut ning Tartu linna punaste plankude ja mustade festivaliriietega, etendustele kulgevat teatripublikut ja linnas ringi liikuvaid teatritegijaid.

Aitäh!

Vargamäe varjus - Mari lugu

2011-08-17T13:46:00.000-07:00

Autor ja lavastaja Urmas Lennuk.
Lavakunstnik Mihkel Ehala.
Kostüümikunstnik Liisa Soolepp.
Muusikaline kujundus Tarmo Kesküll.

Ühe aastase hilinemisega olen saanud ka paar eelmise suve kõige paremat suveetendust ära näha. See aasta nii väga ei olnudki uuslavastusi, mida tundsin, et ilmtingimata vaatama peab minema. Kahju on vaid, et nägemata jäid Roman Baskini „Iha jalakate all“ ja „Ring“. Eelmise aasta menukid „Vargamäe varjus“ ja „Põrgupõhja uus vanapagan“ said aga kõige kutsuvamateks suvelavastuste seast ning olles tänulik õnnele ja headele sõpradele need just ka ära vaadatud said.

Kiire külaskäik Vargamäele oli mõnus, justkui sattunud taas oma mõnda igavikulisse lemmikkohta, millena seni küll ideaalset teatripaika enda jaoks mõelnud ei ole, kuid ehk isegi nüüd peaks. Augustikuu õhtune paitav päike ja samas keha ärgitav jahe tuul andsid märku sellest ajast, mis kätte jõudnud, viimase suvekuu hääbuvad päevad, mis ei ole enam ei suvi ega sügis. Tuletavad meelde mõlemat, ühe lõppemist ja teise saabumist. See on alati ühtemoodi kurb ja ilus aeg korraga. Vargamäe elas ja hingas ning tervitas sõbralikult.

Etenduse kohta ei saa õhata muud, kui ilus asi. Niivõrd väärtuslik, et lavastaja on pööranud tähelepanu romaanisaaga ühele tähtsamale isikule, kes muidu võib tähelepanuta jääda. Või vähemasti saada seda vähem, kui ta õigupoolest vääriks. Vargamäe Mari eluaastad toodi vaataja ette, tähtsamad pöördsündmused ja nende omavahelised seosed. Kuigi Maris on sügavust kindlasti veel palju rohkem, Mari sisetundeid oleks soovinud veelgi näha. Lennuk tundus neid hästi valdavalt ja oleks ehk võinud minna kaugemale, et paljastada Mari mõtteid ja tarkusi. Lisaks Jussi-armastusele, eluga Andresega, töötahtele, enesekindlusele, kivile ja Indrekule. Või peatuda kahel viimasel teemal natuke pikemalt. Oleks tahtnud näha rohkem Mari üksi laval, saada võimalust mitte vaid aimata, vaid vaadata temasse. Muidu jäi etendus veidi kiirustavaks ja lihtsale suveetendusele kohaseks lühikeseks, oleksin kangesti soovinud veel nautida ja head teksti ning suurepäraselt õnnestunud näitlejate-tegelaste kokkukõla elamusena endasse koguda. Urmas Lennuk oli tõesti teinud tunnustuse väärilise töö, minu arust on siiski haruldus, kui vapralt võetakse juba nö oma elu elav tekst, tehakse sellele tuginedes veelgi voolavam lavalugu ja siis sama sõnameister lavastab loo teatrisse niivõrd oskuslikult. Minu teadmistes oskab seda vaid veel üks mees. Lennuki lavastaja puudutused olid kuidagi omamoodi, värsked ja lõikasid just nagu sisse, tundes, et oeh kui hea see kõik nüüd kokku sai.

Muudkui sisemiselt hüppasin rõõmust, et näen neid toredaid näitlejaid üle pika aja. Ja vat kui tore oli just Indrek Saart teatris näha. Jah, ma tahaksin ka, et Sinust saaks kultuuriminister, aga selle tõenäosus ei ole kuigi suur veel, mistõttu ära unusta oma õpitud ametit ja leia tee ikka teatri, kasvõi suvelavastuste näol! See muidugi ei ole mingi avastus, et kõik näitlejad olid oma välimiste ja sisemiste joontega rollidesse nii sobivad. Justkui minu lugemise illustratsioonid ärkasid ellu. Ülle Lichtfeldti rolli vanuselised nüansid olid kaunid, samuti see tugevus ja kirglikkus, mis käivad juba tema olemusega kaasas. Ja kunstilised lavavõtted ja kostüümid pakkusid vajalikku põnevust. Kõik sai kokku äärmiselt priima ja võin oma teatrisuvega rahule jääda.

Hinne: 8/10

Ugala "Läbi klaasi"

2011-08-09T02:34:00.000-07:00

Autor Mats Traat. Lavastaja Priit Pedajas. Kunstnik Liina Unt.

Ilus mõte teatril tuua suvelavastuse teemaks „Unustatud kohtade romantika“, eriti tore kui sellist joont järgitakse ka mitmete hooaegade lõikes. Meleski klaasivabrik oli tõepoolest üks unustuste hõlma vajunud koht, millest ei oskaks niisama möödasõidul kohe midagi arvata. Kohti, mida aeg räsinud on, näeb ju üle Eestimaa palju, kuid ega kuigi tihti ma ei mõtle, mis küll seal varem olnud on ja mida kõik see hooneräbal näinud on. Peale Ugala teatri etendust tuli aga tunne, et peab kindlasti rohkem mõtlema ja veelgi õigem, lausa uurima, huvituma säärastest kohtadest. Etendus räägibki ära Meleski klaasivabriku ajaloo, rutates läbi sajandite, ajajärkude ja läbi nende inimeste elude, kes selle kohaga seotud on olnud.

Kuigi mõte oli ajaloojutustusel hea ja õilis ning mängupaigast saigi lahkuda ohates kaastundlikult klaasivabriku saatuse üle, siis etendus tervikuna kaasa meenutustesse ei suutnud haarata. Olgugi, et kokku sai parajalt romantiline elamus, mis keskendus armastuste radadele Meleski kandis. Aga ehk see saigi minu jaoks puuduseks selle teksti puhul. Ajalugu räägiti läbi suhete ja armastuslugude, mis nagu elule ikka kombeks ja tundub, et ka sellele kohale needuseks, olid pea kõik õnnetut laadi. Kuna aga inimesed ja suhted muutusid kiirelt, olgugi, et korrates ehk samasid mustreid, siis need ei suutnud mõjuda ja siduda ajalugu ühte. Rohkem jäi meelde rutakalt esitatud suhted, mis möödusid enne kui jõudsin aru saada, mis tegelasega täpsemalt tegu oli. Ainsa erandina muidugi jäi meelde siis Meelis Rämmeldi ja Kadri Lepa tegelaste kohmakas ja aastatepikkune armastuslugu. See oli tõesti armas ja tegelased ilusti välja joonistuvad. See oleks võinud jäädagi ainukeseks suhtelooks, sest seda jõuti korralikult mängida ja olukord oskas vaatajaid puudutada. Olgugi, et Meelis Rämmeld peab ikka ja jälle mängima sääraseid armsaid tobusid nagu oli too Gunnar.

Kiirustamine läbi aja, mis oli tingitud küll siirast soovist rääkida ära kogu ajalugu, ei olnud minu jaoks kõige õnnestunum. Oleksin hoopis oodanud rohkem klaasipuhumise traditsiooni tutvustamist, ehk mingeid legende või lugusid seotud klaasimeistri ametiga või mõnda sisukamat ja põnevamat ühtset lugu seotud Meleski kandiga. Kuigi jah, Meleski kunagine uhkus ja hiilgus poleks siis nõnda välja tulnud nagu tuli etenduse lõpuks. Võimalik, et ootasin lihtsalt lavastaja Priit Pedajaselt midagi rohkemat. Vahepeal tundus lausa uskumatu, et ikkagi tema on selle lavastanud. Etenduse algus oli minu ja mu teatrikaaslase meelest näiteks liiga kohmakalt kooliteatrit meenutav. Või vähemasti ajas mind segadusse, et miks osad on uhketes kauge ajaloo kostüümides ja osad niisama mustades tänapäeva riietes. Kui ehk alguses oleksid kõik tulnud sääraselt musta riietatuna lavale ja lausunud need sissejuhatavad read, oleks olnud ilmsem, et lavale tuuakse lugu paljude erinevate tegelastega ning mingit kindlat lugu sealt ei formuleerugi. Hiljem leidus ikka segadust, et kuhu nüüd osad tegelased kadusid või millal aeg muutus. Head oleks teinud ka mõni kindel heli või tegevus suuremate stseenide vahetumisel.

Klaasipuhumise osa oli aga põnev. Ja avalike suhete juhi Kairi Leivo kasutamine muusikalise kujundusena oli väga õnnestunud valik! Need ürgse häälega esitatud regilaulud tõid kananaha ihule. Aarne Soro igavikuline klaasimeister oli siis see läbiv isik, justkui klaasivabriku heatahtlik vaim, kes oma kohaloluga oli kui koha hing. Näitleja oli sellises jutustajalikus rollis ja erinevate tegelastena väga sümpaatne, kuigi alati varasemalt ei ole olnud. Janek Vadi ja Martin Mill meeldisid samuti oma rollides, ka Peeter Jürgens ja Arvo Raimo, nii nagu ikka. Tekst ja lavastajatöö olid need, mis natuke alt vedasid. Aga atmosfäär pakkus elamuse ja see on ehk peamine.

Emajõe Suveteater "Põrgupõhja uus vanapagan"

2011-08-02T02:36:00.000-07:00

Lavastaja Andres Dvinjaninov. Kunstnik Iir Hermeliin.

Muusikaline kujundaja Andreas W.

Ja lõpuks õnnestus mul näha tõesti head lavastust, täiuslikku suveetendust. Mitte, et ma kunagi varem ei oleks, aga hetkel on küll pikk aeg möödas säärasest õhkavast ja õnnelikust elamusest nagu sain tol õhtul Emajõe Suveteatrist. Eks põhiline eeldus, et teatriõhtu minu jaoks korda läheb, on juba sellel, et see on ometi Tammsaare. Seetõttu ikka nii rahvuslikul kui isiklikul teemal puudutav lugu, mille dialoog seatud meisterlikult ja lugu üles ehitatud põnevalt. Tammsaare mõtted ja mured ei aegu kunagi. Vähemasti mul on selline tunne ja lootus. Et ka järgneva 50 aasta pärast ja veel teine sama palju sinna otsa, korduvad ikka samad situatsioonid, vaid inimesed on teised. Ehk teise välimuse, stiili või teadmistega, kuid ometi põhiolemuselt samad. Ikka on olemas Kaval-Antsud ja Jürkad.

Raamat on mul tegelikult lugemata. Kuid eks „Põrgupõhja uue vanapagana“ variatsioone on ikka nähtud-kuuldud, nii et lugu oli tuttav. Samas ometigi vähe tuttav, sest ärev põnevus oli lugu vaadates olemas ja kokku tekkis ilus tervik. See tekkis just ka seetõttu, et suveõhtu lühike lavastus jõudis raamatu ümber jutustada ning mulle tundus, et alguses küll kiirustades, aga ometi terviklikult. Dvinjaninov on minu jaoks kindlasti parem lavastajana kui näitlejana, mida kinnitas tema kui teatrijuhi pöördumine publiku poole etenduse eel, mis oli minu jaoks liiga üleolevalt edev ja võlts näitemäng ning kukkus ebamugavalt välja. Olgugi, et väikese teatri juhi tervitus publikule on vägagi tore lähenemine! Lavastus oli aga dünaamiline, põnev ja ilus! Mängupaik muidugi andis palju seda õiget tunnet juurde – otseloomulikult mõjusid Toomkiriku müürid, kuid suurt rolli mängis lava asetus ja kujundus. Pika poodiumi kujuline mängupaik mõjus kuidagi uudselt ja loo jaoks muidugi uskumatult sobilikult – pikad põllud, pikk tee koju ja veelgi pikem tee taeva. Lavakujunduse moodustab põhiliselt ju liiv ja kännukamakad, millest joonistub teatris välja kõige ehedam maaelu ja põllutöö tegemine. Iir Hermeliin tegi ilusa töö – nagu ikka!

Ja siis need näitlejad! Nad mängisid kõik nii lõõgastavalt hästi, täpselt ja lustlikult. Mõnus oli näha, et näitlejad nautisid enda tööd ja rolle ning ei tekkinud minul hetki kui peaksin piinlikkust tundma. Kahjuks peab tunnistama, et viimasel ajal on pea igas etenduses olnud mõni selline väike hetk ja ma ei oska siinkohal ka hästi seletada, miks see alati siis tekib. Vahel tuleneb rollist, vahel tekstist, vahel mängurõõmu puudumisest, vahel mingist pisiveast. Need näitlejad, kes erinevatest teatritest seal Emajõe Suveteatri etenduses kokku saavad, mõjusid mulle väga värskendavalt. Eks seetõttu, et paljusid neist polnud ammu teatrilaval näinud. Merle Palmiste naiselik tugevus andis etendusele särtsu juurde ja Sandra Uusbergi Juula oli võrratu – milline nauding on seda kaunist näitlejannat laval vaadata! Raivo E. Tamm üllatas mind sügavalt, minu jaoks on ta ikka alati olnud mingis rollislepis kinni, olgugi, et ta mulle meelib, aga ikka lööb välja see luuserlik Allan ja mingi tobe koomilisus. Noor Kaval-Ants oli aga niivõrd jõuline ja šarmante, Raivo E. Tamm mõjus lausa nii haaravalt, et mul esmalt tahtis suu lahti vajuda ja hiljem ma lihtsalt ei saanud pilku ära. Olgugi, et vana Kaval-Ants oli juba tuttavalikult Allanilik või midagi sarnast. See aga siis enam ei häirinud. Ametnike kamp oli teine äärmiselt meeldiv üllatus, lausa ootasin neid lavale tagasi, õnneks nad muidugi igast nurgast aina ka ilmusid. Ja milline mõnus stereotüüpne seltskond, välimuselt kuidagi kõike esindav ja samas ka hämmastavalt sarnane, eriti muidugi lihtsalt Janek Joost ja Aarne Soro on justkui vennalikult samasugused. Eriti meeldis mulle Rein Pakk! Aga ka Leino Rei, Nero Urke ja eelnimetatud pakkusid üdini vahvat mängu. Nad olid lihtsalt niivõrd ehedad ja vahetud, täpsed ja loomulikud. Väga oskuslikult olid lahendatud kõik stseenid nende kui rahva esindusega. Uku Uusberg on muidugi oma välimuse poolest ainuvõimalik valik sellesse rolli, teised kõik kahvatuksid ta kõrval. Ja mäng oli muidugi mõnus ja muhe, olgugi, et Uku ikkagi on ja jääb eelkõige lavastajaks. Ainus, mis mind häiris oli see, et suure mehena Uku aina higistas nii palava suveõhtu kui ehk ka mõne muu põhjuse pärast veel, aga ma ei saanud aru, miks ta ei võinud seda higistamist enda mängu sisse võtta ja seda maamehelikul kombel otsa eest pühkida, mitte proovida seda iga hinna eest vältida, ometigi kui lähedal istuvad vaatajad näevad hästi näitleja näol häirivana ojadena alla voolavat nahavett.

Ja too pisike blond tüdrukutirts ehk nood mõlemad kaksikutest tüdrukud (veel üks üllatus siis etenduse lõpul) mängisid samuti imestama panevalt hästi!

Hinne: 8/10

Endla "Ballettmeister"

2011-07-26T12:02:00.000-07:00

Autor Urmas Vadi. Lavastaja Andres Noormets.

Suveteatrisse pääsemine on minu jaoks ikka parajalt raske, nõnda käisin hoopis Pärnu kesklinnas stoiselt seisvas kaunis Endla teatri hoones nende repertuaari kaemas. Juhtus kätte säärane suurepärane võimalus. Kuid ükski tuttuus etendus mind väga ei huvitanud ja mõne puhul lasin ennast ka teiste arvamustest mõjutada. No ja ka „Mees, kes teab ussisõnu“ on mul õnneks ja ometi nähtud. Välja sai valitud siis hoopis paari aasta eest esietendunud „Ballettmeister“, mis ometi tõi Ago Andersonile parima meesnäitleja tiitli ja ka muidu tunnustatud-kiidetud tükk. Tollel palaval leitsak-päeval olekski ehk raske olnud välietendust vaadata ja Black Box, mida nimetatakse Küüniks, oli just paras paik endale taas teatrikogemust meelde tuletada (häbematult ammu sai viimati teatris käidud, süda muudkui tilgub verd). Etenduses mängis just ka parajalt suur ja tore näiteseltskond, keda vahel harva Endlasse sattudes peab kindlasti üle kaema.

Etendus ise oli nagu ta oli. Mitte midagi väga erilist ja toredat kogemust, samas ei saa öelda, et ka halb või mõttetu külaskäik. Kuigi eks mu jaoks jäi uskumatuks, et küll tore Ago Anderson sai ka üpris vahva Haraldi rolli eest parima meespeaosalise auhinna, aga seda siiski võrreldes Toompere George'i või Priit Võigemasti „Pea vahetuse“ Matsiga, mis olid lausa geniaalsed. Ago Anderson suudaks ehk veelgi kaugemale ja kõrgemale tõusta oma andega ning võinud saada oma auhinna mõne teise rolli eest.

Etendus kulges kerglaselt ja halenaljakalt. Irooniat või sümboleid sai tunnetada, aga ei saa ka öelda, et kõikjal oli see puudutav ja haarav nagu ehk oleks võinud olla. Või olin lihtsalt mina tol õhtul laisk teatrikülastaja. Oskuslikult oli kasutatud mänguruumi, videolahendust ja kardinaid. Ikka ja jälle on Endla teatri näitlejad aktiivsed, erksad ja põnevad! Kaili Viidas ja Liis Laigna pakkusid mõnusat mängu erinevates, kiirelt vahetuvates rollides, kuigi mõlema puhul jäi kahjuks häirima vali ja kriipiv hääl. Ka muu taust ja kõlarist kostuvad hääled olid väikese musta saali jaoks ehk liiga tugevad, inimesed kuulevad ju nagunii ning kõlaritest kostuvad hääled on niisamagi võimsad. Esimene vaatus oli isegi rohkem tõotavam, kuid lõpp vajus õnnetult ära. Kuid mis eestlasele muud ikka vaja, kui üks korralik rahvatants (eriti just hoogne meeste tants) ja see päästab ka halvema etenduse paremate elamuste sekka! Eks õige ole ikka, et meelde jääb see, milline oli lõpuakord ja ju siis lavastaja oskab sellele rõhuda.

Muidugi Sten Karpov ja Priit Loog olid sümpaatsed nagu ikka. Ja Ago Anderson oli mõnusalt muhe ja naljakas! Isegi Lauri Kink mulle seekord meeldis, sest selline hädise mehe roll tuli tal hästi välja. Triin Lepik mängis kaunilt salakavalat Jelisavetat, kuid mind üllatas, et tema ja Haraldi lugu lõppes hästi, mis kokku tegi liig imala lõpu, olgugi, et taotuslikult. Ja eks Indrek Taalmaa ei saa veel mõni aeg Pätsi mängimisest lahti. :) Ning ma ikka ja alati kiidan Tambet Selingut, tõeliselt tore ja hea näitleja, kes alati muudab kõrvalrollid nauditavaks!

Rohkem ei ole muud lisada, et kui oluline elamus jäi siiski saamata, siis tekkis ikkagi suur isu Endla teatri järele!

Hinne: 5,5/10

Tallinna Linnateater "Biloxi blues"

2011-05-30T12:13:00.000-07:00

Lavastaja Sander Pukk
Dramaturg Maria Lee Liivak
Kunstnikud Ellen-Alice Hasselbach, Annika Lindemann, Sander Pukk

Lausa väga pikka aega tagasi käisin teatris ja sain ka tõeliselt hea teatrielamuse osaliseks. Kahjuks on aga röövinud kõik muud tegemised aja ning pole ka raatsinud öötundide või muude isiklike tegevuste arvelt elamust kirja panna. Teatris käisin lausa 2. mail, kuid vähemasti saab siis sama kuu jooksul kirja. Olin õnnelik, et soodne piletihind andis võimaluse üle pika aja Linnateatrisse sammud seada ja ka noormees kaasa võtta, sest sõjaväe teema on hetkel ka meie jaoks vägagi aktuaalne.

Palju etendusest midagi rääkima ei peagi. Vaatamata teemale oli etendus helge ja rõõmu pakkuv, sest keeruline sõjaolukord oli vaatajani toodud läbi kentsakate tegelaste ja naljakate situatsioonidega. Kuigi puudu ei jäänud muidugi ka kaasatundmist pakkuvatest stseenidest ja lõpuakordidest. Nii tegelased kui näitlejad olid väga toredad (kuidagi sobilik sõna) ja sobisid teineteisele kui valatult. Näiteks vendade Kalmetite välimus ja füüsis loob juba sellised tegelased, keda nad ka siis kehastada said. Ka Rain Simmul oli igati õiges rollis karmi seersandina, kus ta sai mängida nii temalikult hullumeelset ja võimukat meest; joobunud ja tuikuvat seersanti ning ka heasüdamlikku õpetajat. Tegelikult olid need hetked, mis tulid tuttavad paljudest teistest rollidest. Kuid just seetõttu tekkis nii soov teda veel näha, ka Kristjan Üksküla oli laval hea ja mul hakkas kahju, et olen küll Linnateatris, aga trupi näitlejaid näen viivuks või siis üldse mitte. Lavakooli noormehed meeldisid aga eranditult kõik – Priit Strandbergi sai rohkem jälgitud peaosalise ja ka varaselt nähtud teatrirolli tõttu; meeldivalt üllatasid aga Pääru Oja ja Priit Pius ning kentsakaid rolle täitsid vennad Kalmetid tõesti hästi. Huvitav oli ka märgata, et noored, kes enamvähem vanuselt minuga samad, näevad ka sama noorukesed välja kui mina. Ehk siis tegelikult ei jäänud muljet, et tegemist peagi lõpetava lavaka lennuga või täiskasvanud näitlejatega. See ei ole negatiivne etteheide, eriti minu enda poolt, kes ei tunne end ka peeglist vaadatuna pea, et 22 täis, kuid valitseb lihtsalt selline olukord, et mida põlvkond edasi, siis noored ei kasva enam nii jõudsasti pikkustesse ja vanustesse kui ehk peaks.

Lavastaja oli teinud igati tubli töö. Iseasi muidugi kui palju filmist üle võetud oli. Meeldis väga Priit Strandbergi ja Piret Krummi tantsimise ja suudluse stseen vaadatuna publiku poole. Dekoratsioonina oli väga lahe särkidest lavataust! Ja eks Põrgulava suutis luua juba koheselt antud lavastusele sobiva keskkonna.

Tänan naerutava, liigutava ja haarava etenduse eest!

Hinne: 7,5/10

Viljandi Treff Festival: Eugenio Barba lavastus "Juudit"

2011-05-19T11:51:00.000-07:00

25.-27. mail toimub Viljandis uus etenduskunstide festival Viljandi Treff Festival, mis on eelsoojendus Tallinn Treff Festivalile. Viljandis saavad kokku Eesti teatrikoolid ja -tudengid ning välisriikide kõrgkoolide tudengid, et esitada oma lavastusi. Samuti leiab aset värvikirev tänavaprogramm ja maailmateatrist saabub Viljandisse Odin Teatri etendus "Juudit".

Festival ühendab endas erinevad etenduskunstide liigid – sõnateatri, nukuteatri, tantsuteatri, visuaalkunsti, muusika, improvisatsioonid ja performance’id.

25.-26. mail saab näha teatrinoorte ja -tudengite etendusi erinevates Viljandi mängupaikades, etendusi pääseb vaatama annetusega ja tegemist on vahvate lavastustega.
Näiteks astuvad üles TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti ja tantsukunsti tudengid, Vene Teatrikool, Ugala Noortestuudio jne. Välistrupid tulevad külla Poolast, Ukrainast, Saksamaalt, Iisraelist ja Venemaalt.

27. mail toimub ka kirev ja põnev tänavaprogramm Viljandi tänavatel ja parkides, mis on kõigile huvilistele tasuta ja pakub toredat vaatamist ka kõige pisematele teatrihuvilistele.
Viljandi Treff Festivali osalised astuvad üles välietenduste ja improvisatsioonidega, Rahvusvahelise Nukuteatrite Festivali "Teater Kohvri" osalised esitavad aga professionaalseid ja täispikki nukulavastusi.

Viljandi Treff Festival kuulutab välja ka kriitikukonkursi, kus eelkõige saavad osaleda noored vanusegruppides: kuni 16aastased ja 17-22aastased. Keelatud aga ei ole ka vanematel huvilistel kirjutada festivalist saadus elamustest.
Registreerides end osalema kriitikukonkursil, on võimalus näha teatrikoolide ja -tudengite siseetendusi tasuta!
Registreerida saab aadressil: viljanditreff@gmail.com

26. mail kell 20.00 etendub aga Ugala Teatri suures saalis rahvusvaheliselt tuntud Taani Odin Teatri etendus "Juudit", mille on lavastanud kuulus teatriteoreetik ja -uuendaja Eugenio Barba.
Lavastus on esietendunud juba 1987. aastal ja on külastanud paljusid riike, nüüd on ainukordne võimalus näha seda Eestis, Viljandis.

Lavastus räägib piibliloo Juuditist, uurides sellega vägivalla ja haavatavuse teemasid ning sukeldudes helendavasse mõrvarlikku erootikaookeani. Laval on Odin Teatri näitlejanna Roberta Carreri, kes on ka tuntud teatripedagoog ja õpitubade läbiviija. Lavastuse teksti on loonud Eugenio Barba ja Roberta Carreri koos, etendus on itaalia keeles.

Et kasutada erakordset võimalust näha Eestis, Viljandis Eugenio Barba lavastust "Juudit", saab pileteid osta Piletilevi müügipunktidest ja internetist, Ugala piletikassast ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia raamatukogust.

Rohkem infot kõigi lavastuste ja ürituste kohta leiab siit: viljanditreff.wordpress.com ja www.facebook.com/ViljandiTreff

Kohtumiseni festivalil!

(Ehk siis peale festivali saan täiustada blogi juba elamustega festivalist, kuid enne veel kutsun ka kõiki teisi Viljandisse festivalist osa saama!)

Ugala "Salaste laulupidu"

2011-04-18T03:39:00.000-07:00

Autor Jaan Kruusvall.
Lavastaja Peeter Tammearu.
Kunstnik Jaak Vaus.
Muusikaline kujundus Peeter Konovalov.

Ma ausalt öeldes ei osanud päris sellist teemat oodata. Kuid ei tutvunud uuslavastuse teemaga ka rohkem kui vaid kodulehe tutvustusega. Küll aga tõden, et Eesti ajaloo seadmine teatrilavale on alati tänuväärt, sest mis saab olla veel huvitavam ja meeldejäävam ajalootund kui teatrietendus. Ka just tolle lähimineviku ehk nõukogude aja elu ja valu on vaja tunda. Vahel aga tunnen, et seda saab liiga palju, see ei peaks olema see peamine asi, mida eestlaste puhul rääkida (näiteks lugesin hiljuti Justin Petrone „Minu Eestit“) ning see on üks kole aeg, millest palju meenutada ehk polegi vaja või vähemasti pole vaja liigselt sellesse kaasata lapsi. Kuid lavalugu avas tavapäraste nõukogude ühiskonna kannatuste asemel teise valusa teema, mida palju ei meenutata – reetmised. Just ka seda on oluline teadvustada.

Minu jaoks kulges etendus suhteliselt rahulikult, mõneti aeglaselt, aga samas ikkagi põnevalt. Kes on need mehed, kes sinna kokku on tulnud? Kes veel juurde tuleb? Milleks nad on sinna kutsutud? Esimene vaatus tutvustab vähehaaval tegelasi – Pruntsi, Kaivali, Kapralit, Eelioti jne. Teine vaatus hakkab aga tooma järgemööda väikeseid sisupöördeid, mis siis muutuvad kuni lõpuni välja. Kui, siis minu jaoks jäi nõrgaks või natuke segaseks lavastuse lõpp ehk seetõttu, et neid kokkuvõtvaid lõpuhetki tuli juba ühtekokku mitu, aga samas mindi aga edasi.

Nõukogudeaegset lavakujundust ei ole kuigi raske luua, on ju praktiliselt kõikvõimalikud selleaegsed mööbliesemed ja muud sisustuselemendid majapidamistes olemas, eriti just ka Ugala teatris. Punased kardinad mõjusid, samuti pruun mööbel ja samas koltunud-katkised ruumid. Hämar valguskujundus tagas õige efekti – salajane nõupidamine siiski, peakorteri punased kardinad on lõõmava suvepäikese ees kui raudseinad ja uhke kroonlühter on varjatud. Tegelaste riided olid tõetruud, eriti peab muidugi kiitma selle etenduse puhul grimmeerijat.

Minu jaoks pakkusid kõik näitlejad üllatuslikult väga head mängu, oli tunda, et vanema põlvkonna näitlejatel oligi rõõm üheskoos mängida ja muidugi on rõõm vaid tõdeda, et nad on ka jätkuvalt kvaliteetsel tasemel. Mitte, et ma oleksin selles vahepeal kahelnud, kuid samas oli tore näha ka neid kogu aeg laval, mitte vaid kõrvalosades. Arvo Raimo ja Peeter Jürgens on alati sümpaatsed. Sama saab öelda ka Luule Komissarovi kohta (kui teda ei ole just kuigi tihti järjest pandud taolise vananaise rolli kui näiteks „Maakates“). Mul on lausa piinlik tõdeda, et ma ajasin näitlejad laval sassi, seda ei juhtu minuga kuigi tihti. Kuid seekord ma ikka päris pikalt arvasin, et Margus Vaher on hoopis Andres Lepik. Kohe alguses mõtlesin küll, et kas Andres Lepik ei peaks hetkel vähe kiilam olema ja pettusin veidi tema esialgses kohmakas mängustiilis (mida Andres Lepikult poleks oodanud). Kuskil poole etenduse peal hakkasin kahtlema, kuid lõplikult saingi alles aru siis, kui Andres Lepik lavale kõndis. Naerdes enda rumaluse üle, olin siis kohe eriti suur Margus Vaheri Pruntsi rolli pooldaja, see tundus sellel juhul hoopis parem. Ei teagi miks, võib-olla ei meenu nii väga mõni teine selline ere karakter, keda ta kehastanud on. Muidugi Prunts meeldib vaatajale algusest peale, on ta ju selline nukker ja saamatu vanamees, keda teised tögavad liigselt. Kahju hakkab nii Pruntsist kui ka teistest meestest, selles lavastuses muutub lõpuks iga kõva mees madalamaks kui muru. Kuid too Margus Vaheri esialgne võlts ehk koheselt näitlemise tunde tekitanud mängimine väheneb ajapikku kindlasti, see kaduski juba etenduse käigus. Ma pole tundnud kunagi, et Aarne Soro kuulub mulle meeldivate näitlejate sekka, pean aga tunnistama, et ta ikka näitab tohutut mitmekülgsust alati oma rollidega ja seekord suutis ta oma tegelasega mulle täiesti meeldima hakata. Meelis Rämmeld oli absoluutselt ehmatus, polnud korralikult näitlejate nimistut meelde jätnud ning näitlejast sai aru tegelase grimmi ja olemuse all alles siis, kui ta veidi rääkinud oli. Hea roll ja just ka sobiv valik sellise vanamehe jaoks!

Oli vaid kahju, et kui juba Allan Noormets oli Ugalasse toodud, siis vaid nii üürikeseks ajaks. Kuigi muidugi roll oli õige ja ega oleks saanud seda siis pikemalt sisse tuua, kui ette polnud nähtud, samas muidugi võidi ka silmas pidada prooviperioodi lihtsustamist vms. Kuid otseloomulikult pakub Allan Noormets selle üürikese ajaga väärt vaatamise! Nagu too suur ja tugeva häälega mees ikka suudab teha.

Kokkuvõttes ütlen, et see polnud teemana küll minu jaoks ehk kõige paeluvam, sest jäi ikkagi kaugeks ja võõraks (kuigi too ajaloo tundmise seisukoht on minu jaoks oluline), aga mulle kuidagi tõesti meeldis see lavastus. Usun, et vanemal sihtgrupil on just seda mõnus teatris vaadata, eriti näitlejate tõttu, pole see neile ehk küll nii põnev või ettearvamatu, kuid samas annab võimaluse siduda selle oma kogemuste ning teadmistega, mis tähendab, et siis on seda juba väga huvitav vaadata.

Pilt Ugala kodulehelt.

Hinne: 6,5/10

Endla "Mees, kes teadis ussisõnu"

2011-04-14T10:40:00.000-07:00

Lavastaja Johannes Veski. Kunstnik Pille Tael.

Muusika autor ja esitaja Robert Vaigla.

Andrus Kiviräha legendaarne romaan sai minule üllatuslikult juba päris ruttu lavale seatud ja seade tuli välja just õige ning vastav raamatu lihtsakoelisusele, kõnepruugile ja muhedale olemisele. Lausa julgen öelda, et Johannes Veski lavastajana sai jutustuse lavale seatud isegi geniaalselt. Tekkis väike kadedus, et miks mõni teine teater ei oleks võinud selle peale tulla – kutsuda väikese, kuid õnnestunud riskina Veski lavastama (alles noor lavastaja ja pole väga suure näiteseltskonnaga veel katsetanud), võtta ette just see tuntud ja loetud romaan ning meelitada rahvas teatrisse (eelkõige mõtlen, et Ugala või Rakvere oleks ehk võinud selle peale tulla). Kuid tegelikult usun, et just Endla tugevatele näitlejatele sobis see materjal imehästi. Endla näitlejad tunduvad mulle vanusest hoolimata väga nooruslikud, mitmekülgsed ja katsetamisaltid. Loodan, et selle tagajärel nüüd Johannes Veskit kutsutakse ka mujale lavastama. Põnev oleks.

Etendus oli parajalt lihtsake ja labane, omajagu totakas ja tobenaljakas. Kuid see oli sellisena väga hea. Välja arvatud paar nalja, mis minu jaoks läksid liiale, tundsin end vaatajana piinlikult. Liialdada oleks võinud robustse kõnepruugi või ka karumõmmide teemaga, kuid ehk mitte „ussimürgi imemise“ nalja või niigi jämeda sünnitamisega. Metsaelanike kõnemaneerid ja -veidrused olid head lahendused, kõike oli palju huvitavam jälgida, muidu ehk raamatu lugenutel oleks jäänud asi igavaks. Kuigi samas seda etendust tuleks just soovitada neile, kellel raamat ikkagi läbi loetud, sest muidu võib tunduda lavastus sellisel kujul arusaamatu ja teema rutakas. Lavastusliku lahendusega ratastel järelveetavad dekoratsioonid olid suurepärased! Lavapilt vaheldus niivõrd loomulikult iga stseeniga, samas lõi see lihtsate dekoratsioonide sobivus õige atmosfääri juurde. Sellist dekoratsioonide vahetusmeetodit on tõesti hea kasutada (näitleja vedib enda stseeniga dekoratsiooni lavale ja ära), kuigi muidugi see peab olema sobiliku lavastuse juures. Valguskujundus oli suhteliselt tume ja mitte kuigi valgustav, taotluslikult andis see ehk küll metsa efekti juurde, kuid samas mõnel hetkel jäi valgus hiljaks või oli nähtavus kehv (see võis olla ka tingitud külalislavastusest teises teatris). Robert Vaigla kaasata muusikalise kujundajana, oli samuti hea idee, laval loodav muusika ja kujundaja metsaelanikuna kohaolu oli mõnus. Võrreldes näiteks samalaadse mõttena „Maakate“ etenduse puhul, toimis asi praegu palju paremini – muusika oli kuskil taamal ja taustaks, samas sobis etendusega kokku ja ei tekitanud üleliigseid küsimusi. Kui, siis ma oleks soovinud, et ta poleks käinud nii palju ringi, lihtsalt ilmunud kardina tagant ja taustal seistes kitarri tinistanud.

Tegelased on muidugi juba „Mees, kes teadis ussisõnu“ tõttu huvitavad ja värvikad, kuid sobilik näitlejate valik andis veel palju juurde. Võimalik, et mulle mõjus suuresti ka see, et polnud kaua Endla näitlejaid näinud. Lausa pidid meeldima Indrek Taalmaa rollid onu Vootele ja vanaisana, sest need olid humoorikad ja kerglaselt, kuid tegelastele vastavalt tehtud. Priit Loog meeldis Leemetina väga, tema rahulikkus ja kainemeelsus lõid meeldiva peategelase. Sten Karpov Ülgase ja külavanemana, Jaanus Mehikas Pärtelina ja Tambet Seling Intsuna olid samuti väga vahvad ja tekitasid minus kui vaatajas mõnusa rõõmutunde. Naisnäitlejatest säras tugevalt muidugi Kaili Viidas, kuid ka Ireen Kennik meeldis mulle senisest enam. Samuti Triin Lepik ja Karin Tammaru olid oma rollidesse sobivad. Mulle aga kahjuks absoluutselt ei meeldinud Lauri Kingi rollid, võimalik, et ei meeldi üldse ka näitleja. Kuigi muidugi Pirre, Rääk ja Ahti Puudersell Täina pakkusid meeldejäävamaid stseene.

Muidugi ei saa ka märkimata jätta ussibeebisid, pidevalt päid kaotavaid jäneseid, ulguvaid hunte ja töntsi karumömmit – need tegid etendusest ereda elamuse, justkui lastekingades täiskasvanute etendus.

Hinne: 7/10

PS! Plakati kujundus on ka väga-väga hea!

(Pilt Endla teatri kodulehelt.)

TÜ VKA 9. lend katkendid näidendist "Kolm õde"

2011-04-05T02:54:00.000-07:00

Maša - Saara Kadak ja Irina - Klaudia Tiitsmaa

Esimest korda oli mul võimalik näha TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 9. lennu erialaeksamit. Lõpuks ja õnneks! Tšehhovi näidendi „Kolm õde“ katkendid ja stseenid noorte näitlejate ja lavastajate esituses pakkus tõelise elamuse, tõelisema kui mu viimased teatrikülastused. Noored esitasid Kalju Komissarovi juhendamisel erinevaid olulisi stseene, pakkudes kordamööda tegelaste erinevaid väljendusi ehk enamus said särada mitmes eri rollis ja näidata oma võimeid kõige parematest külgedest. Eelkõige said muidugi särada tüdrukud, sest „Kolme õe“ puhul muudmoodi ei saaks. See oli hea vaheldus, sest tihti suudavad noormehed rohkem silma jääda ja tugevamaid rolle esitada, küll aga usun, et neid saab suuremates rollides tulevikus näha.

Olga - Maaja Hallik ja Nataša - Katrin Kaldma

Täpsemalt aga räägiksin tüdrukutest. Äärmiselt oluline oli see, et nad nägid kõik eranditult kaunid välja, võimalik, et see oli minu silmade jaoks lihtsalt oluline muutus igapäevase koolieluga võrreldes. Kuid vaeva oli nähtud ja ilusate kleitidega suudeti ajastutruudus tagada. Olin rõõmus tõdedes, et kõik tüdrukud olid laval head ja kõik olid ka laval sümpaatsed, seda ma iga kursuse või lennu kõigi liikmete kohta ei saa väita. Oluline märksõna on ka värskus, sest uusi, alles võõraid näitlejaid laval on vaimustav näha, lausa innustav ja lootustandev. Toon nimeliselt välja need omadused, mis kõige enam silma jäid ja millised kehastatud rollid minu silmis kõige sobilikumad olid.

Nataša - Adeele Sepp ja Olga - Marika Palm

Saara Kadak – mul on tunne, et see tüdruk suudab kõike laval teha niivõrd tugevalt ja kaunilt ning tal on ilus lauluhääl (kuigi tema albumi laulud pole päris minu maitse), kena välimus ja üdini naiselik olek annab muidugi palju juurde. Vana hoidjatädi Anfissa mängimist oli vaid rõõm vaadata, usutav vanainimene ja samas nii oluline kontrast uhkete õdede kõrval, see annab tema oskustest positiivselt palju märku.

Marika Palm – tema mängustiili iseloomustas minu jaoks konkreetsus ja tugevus, nii Nataša kui Olga roll oli mängitud õhkuva seesmise jõulisuse ja rangusega. See mõjus ja naelutas vaatama (tema lavale tulekuga teises stseenis saingi nagu korralikult „lavastusse“ sisse).

Klaudia Tiitsmaa – nakatav mängurõõm ja tütarlapselikkus pääsesid nii hästi mõjule ja haarasid mind kaasa, ta tõesti-tõesti meeldis mulle laval nii Maša kui Irinana. Tunnete edasiandmine näoilmetega oli viimistletud ja ehe. Teda oli nauding vaadata.

Maaja Hallik – mul on veel keeruline vaadata laval näitlejana kedagi, keda olen peaaegu poole oma noorest elust tundnud, aga ma pean veel harjuma, kuigi saan juba praegu uhkust tunda. Minu jaoks mängis ta hästi sisemiselt, elas kõiki rolle kogu hingest läbi, näitas oma pühendumust ja hoolimist. Ta sai mängida hästi nii nipsakat Natašat, südamlikku Olgat ja ükskõikset Mašat, oleksin tahtnud seda viimast rolli pikemalt näha, ta oleks selleks ehk kõige paremini sobinud, aga samas teised said Mašadena rohkem silma paista. Samuti toob ta endaga lavale mingit ärevust ja närvilisust, mis suunab täpsemini jälgima ja otsima põhjalikumalt. Ja minu silmis on see vaid hea.

Katrin Kaldma – üllatas positiivselt, temast kiirgas rahulikkust ja loomulikkust laval, samas oli olemas väike iroonia või sarkasm, mis pani vaatajad muigama. Ta mängis mõlemat rolli väga hästi, aga ma ei osanud otsust vastu võtta kas ka paremini kui teised, kes Irinat, Natašat, Olgat kehastasid. Kindlasti väga huvitavad mind nüüd tema kõik järgnevad rollid.

Adeele Sepp – kahtlemata kõige tugevama ja meeldejäävama natuuriga tüdruk pundis, juba oma tugeva ja enesekindla oleku ning häälega, rääkimata tõesti headest rollidest ja täiuslikust kohalolust. Ma ei oska seda viimast mõtet paremini seletada, aga tal on see olemas. Hetkega suudab muuta end kõige keskmeks ning usun, et see saadab teda näitlejateel alati.

Olga - Marika Palm ja Anfissa - Saara Kadak

Kui ma peaksin valima minu jaoks ideaalsed „Kolme õe“ osatäitjad, siis valik oleks seesugune:

Olga – Marika Palm

Irina – Klaudia Tiitsmaa

Maša – Maaja Hallik või Adeele Sepp

Nataša – Adeele Sepp või Maaja Hallik

Anfissa – Saara Kadak

Hetkel panin sellise valiku kirja, kuigi tegelikult oli raske otsustada. Arvan, et nii Saara Kadak kui Katrin Kaldma sobiksid kõigisse neisse rollidesse ning teeksid neid tõesti hästi, kuid samas ehk sellepärast ei valinudki hetkel neid või tundusid teised sobilikumad. Samas pean veelkord välja tooma kui erinevad kõigi dubleeritud rollid tegelikult olid, kuidas igaüks tõi just oma nüansi ja stiili tegelasele juurde, mis on muidugi ainuõige, aga samas nii hämmastavalt põnev oli seda kiiret vahetumist ja eristumist oma silmaga näha.

Fotod Merli Antsmaa.

Ugala "Maakad"

2011-04-04T10:50:00.000-07:00

Lavastaja Taago Tubin. Kunstnik Mihkel Ehala. Kostüümid Liisa Soolepp.

Muusikaline kujundus Ruslan Trochynskyi ja Taago Tubin.

Kahjuks pidin pettuma lavastuses, millegipärast oli ikkagi tekkinud pigem positiivne kuvand arvamustest. Eriti veel nüüd viimase Teatriauhinna eest muusikalisele kujundusele, eks mul nende pärast hea meel isiklikul tasandil on ikka, kuid tegelikult pean oma sõnu sööma ja sellise otsuse üle imestama. See, mis võiks olla minu jaoks ideaalne muusikaline kujundus teatris, ei pääsenud mõjule nii nagu oleks võinud. Ruslan Trochynskyi oli laval muusikaga terav ja täpne ning sai oma sõnatu rolliga isegi hästi hakkama. Ideaalne oleks see olnud siis, kui laval oleks mõni Ukraina autori tükk Ukraina temperamentsest perekonnast ja laval mängiks kirglikku folgimuusikat kogu Svjata Vatra bänd. Milline paeluv lavastus see oleks, milline suurepärane suvelavastuse idee!

Kuid kahjuks seekord ei saanud mina sellest lavastusest midagi märkimisväärset, paratamatult tekkis küsimus – miks üldse sellist lavastust teha? Ka näitlejad ei suutnud olukorda päästa, kuigi alguses meeldis Meelis Rämmeldi Jaan-Olevi roll, lõpu poole see emotsioon aga langes. Värskendav oli laval Terje Penniet näha ja Vilma Luige Gunillale sai mõneti kaasa tunda. Aga rohkem eriti miskit. Ja ei oska siinkohal rohkem midagi kirjutada ka.

Hinne: 4/10

Ugala "Kollane nool"

2011-03-31T02:43:00.000-07:00

Autor Viktor Pelevin.
Lavastaja Mart Koldits.
Kunstnik Jaanus Laagriküll.
Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv.

Selles mõttes igati õige, et Ugala on suunanud pilgud noortele. Sihtrühma „noored“ jaoks on teatrites ju ikkagi vähe asju, eriti väikelinna omades, ikka kas üldiselt täiskasvanutele mõeldud või täitsa lastele. Muidugi noored inimesed käivad ometi ka täiskasvanute lavastusi vaatamas, kuid vahel on ka midagi eraldi vaja. Vaja oleks midagi, mis ei oleks vaid võimalus vaadata teatris klassikat, et jätta raamat lugemata (seda ainult juhul kui raamat on ikka tõesti vägaväga paks ja samas etendus on ikkagi hea!), tegelikult on vaja midagi, mis annab tõuke alles silmaringi avardavale ja iseloomu kujundavale noorele teatris käimiseks, sellesse kiindumiseks. Nii nagu juhtus minuga tänu „Koturnijatele“. Selleta ma poleks ehk asunud agaralt teatris käima ja poleks jõudnud selleni, kes ma praegu olen. Ma usun ja tean, et on teisigi sama kogemusega, kus too etendus on palju mõjutanud, olles kui meie aja „Kolm apelsini“. Ja ei saa ainult öelda, et tegemist on lõbusa jandiga ning see pole kuigi hariv, otse vastupidi, tänu sellele jäävad eluks ajaks mulle meelde Vana-Kreeka teatri olulised elemendid ja kombed. Jõuan aga selleni, et noortele suunatud lavastus „Kollane nool“ nii olulist silmaringi avardavat mõju endas ei kanna. Eks üldse jääb mõjust väheks. Saab öelda, et tegemist on head visuaalset vaatamist pakkuva ja teatris käimise kommet laiendava lavastusega, mis on kindlasti etem valik gümnaasiumi noortele kui mõni peale surutud igav klassik.

Esimesena kiidan muusikalist kujundust Hendrik Kaljujärvelt, mis tõesti andis etendusele palju juurde, eriti muidugi musikaalse Viljandi Kultuuriakadeemia jazzmuusikute ansambli poolt, live on ikkagi igati teine asi ja head instrumendid lõid ka hea taustamuusika. Hea oli ka lava üldine visuaalne kujundus ja elemendid, mis moodustasid lavale elava rongimotiivi. Jaanus Laagriküll on jällegi tubliks kunstnikuks, kuid usun, et lahendused valge mööbli, aknaraamide ja muu näol on Mart Kolditsa enda kindel nägemus, sest täpselt sarnased lavakujunduse asjad olid ka tema Tallinna Linnateatri lavastuses „Ohvrit mängides“. Üldse saab neid kahte lavastust omavahel võrrelda, mõlemas tegemist ennast otsiva noormehega kuskil kummalises situatsioonis, vahelduvad stseenid ja värvikad karakterid, lõpuks jääb lahendus traagiliseks ja segaseks. No ja muidugi see, et mõlemal tekstiks vene materjal. „Ohvrit mängides“ oli küll ainult parem lavastus (kuigi tollal mõtlesin, et üpris imelik Linnateatri repertuaaris), seal olid tegelikult ka Vabariigi ühed tunnustatumad näitlejad ja samas lavastajal koostöö nendega oli pikaajaline ning tuttavam. Samas „Kollase noole“ puhul pole viga ei näitlejates ega lavastaja töös, mõlemad on täiesti arvestatavad ja huvitavad lavastuses. Küll aga arvan, et kõik jääb materjali taha kinni. Tegemist keeruka tekstiga, otsimas eluringi sügavamates kihtides reaalsuse ja kujutluste piire. Ja kuigi sellel teema valikul ja ka kogu „elu rongis“ raamil pole midagi viga, siis ikkagi ei haaranud see tekst niivõrd kaasa nagu hea etenduse kriteerium nõuaks.

Etenduses on tõesti laval palju inimesi, mis on tegelikult see kõige huvitavam lavastuse juures. Lausa nii huvitav, et kui lava täitub taustastseenideks rahvamassiga, mille moodustavad nii Ugala näitlejad, Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejate 9. lend, tantsija- ja muusikatudengid, siis on nende stseenid palju põnevamad jälgida kui esiplaanil peetavad dialoogid peanäitlejate vahel. Oleksin nii soovinud, et need massistseenid oleksid pikemalt välja mängitud, et oleksin saanud neid rahus ja piisavalt vaadata, uurida tuttavaid ja jälgida sealt välja kooruvaid arvukaid tegelasi-suhteid. Seetõttu poleks juhtunud näiteks seda, et taustastseenide ajal esiplaanil olev etenduse edasiminek ja peategelase tekst läks peaaegu täiesti kaduma. Ei suutnud jälgida mõlemat, sest mainin uuesti, tekstiline pool polnud haarav, eriti siis tolle muu müra taustal. Alguses, kui mu korterikaaslastel prooviperiood algas, siis sain aru, et nad teevad individuaalselt Mart Kolditsaga lavastust ja ehk vaid mõni Ugala näitleja juures, kuid tegelikult tudengite puhul tegemist ikka vaid massiga, millest on kahju, oleks juba oodanud päris lavastust nendega. Nende potentsiaal jäi praktiliselt kasutamata, näiteks kaasatud tantsijaid oleks saanud kuidagi meelelahutuslikult rakendada. Tean vaid seda kõrvale, et prooviperiood oli raske ja pikk, eks seda just selle mastaapse inimhulga tõttu.

Kokkuvõtteks ma ei ütle üldse, et tegemist oli kehva etendusega (kuigi sellel, kus viibisin, oli mitmeid apse, näiteks lavastuse keskel video muutus poole pealt kuuldemänguks), just leidus põnevaid hetki, eredaimaid stseene ja muusika ning visuaalne pool sidus kõik mõnusasti kokku. Ka kogu rongi kujutamine oli tõeline ning teemana uskumatu (ideena isegi haarav, ainult tekstina mitte). Väga heast asjast jäi aga midagi puudu. Näitlejate seast tooks esile Janek Vadi purjusoleku Kadri Lepa ahistamise stseenis, see oli tõesti hea. Samuti Luule Komissaarovi väike kõrvalroll kummalise koguja-naisena. Ja ka Kata-Riina Luide täiesti tõetruu uudishimuliku plikatirtsu roll. Tarvo Vidrolini lõpumonoloog oli mõnusalt esitatud, kuid mind tõesti häirib kui relvad suunatakse paugutamiseks publikusse. Minu jaoks see ei ole õige ega ilus. Neid saab ka kuhugi mujale suunata ja ehmatav pauk tuleb ikka. Eks ma üleüldiselt ei salli pikalt püstolitega vehkimist laval (mida teatrilaval kohtab ikka päris palju!), mis loob küll vaatajasse põnevust ja ärevust, kuid kas alati ka see nii pikalt vajalik on. No ja eks see lihtsalt muudab mind närviliseks ja olemise ebamugavaks, kuid see on juba mu enda mure.

Hinne: 6/10

Teatripäeva gala 2011

2011-03-29T02:21:00.000-07:00

Mõned mõtted vaadates tagasi 2011. aasta Teatripäeva galale Eesti Draamateatris.

Gala hakkas peale üpris järsku ja hoogsalt. Minu jaoks oli lavastatud gala lausa liiga hoogne ja kiirustav. Algul tekkis palju küsimusi, et miks küll nii kiirustavalt ja rabedalt kõike tehakse ning miks on kõik kuidagi kummaliselt üksteise otsa laotud. Aga veidi rohkem sisse elades ja nii ülekande poole pealt muutus rütm paremaks ja leidus isegi päris naljakaid vahepalasid. Kuigi jäi ikkagi mulje, et tegemist viimasel hetkel improviseeritud asjadega, mis lava taga hetk tagasi kokku lepitud. Iseasi, et see oli ehk ka lavastaja taotlus. Kuid võrreldes eelkäijate teatrigaladega, jäi asi veidi poolikuks või vähemasti ei tundunud olevat nii pühendunult tehtud. Eks oli ka eredaid hetki – kitarriansambel, Rein Oja varastatud oranžil jalgrattal ja lõpulaul. Gala näitlejate kostüümid andsid ilusat pidulikkust juurde, ainult oleksin soovinud, et preemia pälvinu nime välja ütlemisega oleks veidi enam oodatud, kas või mõne pausi võrra. Põnevusmomente palju ei jõudnud kahjuks tekkida, kas siis pursati nimi kohe ühes rodus välja või fokuseeris kaameramees liialt valitavat isikut (nii ka eelmisel aastal).

Kuid siis preemiatest ja laureaatidest. Hea meel Sirli Bergströmi auhinna eest Etendust ettevalmistavas kategoorias. Tore oli ka hiljuti tutvuda Administratiiv- ja haldustöötaja kategoorias nomineeritud Anni Jõeaasa ja tema tööga (kuigi lavastusala juhataja rohkem ka nagu etendust ettevalmistav töötaja), nii noore inimese ja töökogemuse kohta tugev tunnustus ehk siis kunagi kauges tulevikus tuleb ka auhind. Hea, et kiideti Ülev Aaloe'd ja tänati armast Viive Ernesaksa elutöö eest. Lauri Kaldoja Kristallkingakese auhinna üle imestasin, alles sai ju ta ka Voldemar Panso nimelise preemia, usun, et oleks ka teisi valikuid nüüd olnud. Eks mu norimine tuleneb sellest, et pole tema talenti kuskil märganud/näha saanud, pigem nagu emotsioon vastupidine. Kuid otseloomulikult taipan, et siinkohal eksin siis mina ja võin aastate pärast isukalt oma sõnu süüa.

Rõõmus olin oma eelistatud valikute pärast – Ivar Põllu algupärane dramaturgia ning Taago Tubin ja Ruslan Trochynskyi muusikalise kujunduse preemiad. Viimane tuli tegelikult ikkagi üllatusena, kuid hea meel nii Ugala, Taago kui Ruslani pärast. See, et Ruslan jalutas lavale prillidega, mis oli küll aimatavalt rolliga seotud, jättis siiski temast üleoleva ja kummalise mulje, muidugi mitte neile, kellele ta muusika meeldib ja kes esinemisi naudib, sest tegelikult selline ta avalikkuse ees ikkagi ei ole. Üllatuslik oli ka kriitikupreemia Alvar Loogile, peab nüüd terasemalt ta tekste lugema, kuigi olen aru saanud, et ta rohkem kirjutab ikkagi muusikalavastuste ja ooperi kohta. Ka noor Karl Saks, hiljuti TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tantsukunsti lõpetanud võitis juba auhinna, see ka ainult tore.

Helene Vannarile ja Guido Kangurile ma isiklikult ei panustanud, ikka Külli Teetamm oli see, kes eredaimalt silma paistis, kuid eks ikka tore kui pika näitlejastaažiga isikuid hinnatakse, see on ikkagi ju ka laiem kiitus tervele rollide slepile. Ita Everi ja Nero Urke pärast saab vaid ainult väga hea meel olla! Eriti peale nende tänukõnesid. Mõnigi poolehoid läks vähemasti mul õnneks. Mihkel Ehala ja Liisa Soolepa premeerimine oli ilus ja tõesti kurb. Tol päeval oli muidugi kurb ka see, et päev enne teatripäeva suri Enn Klooren, oleks võinud gala raames ka leinaseisaku teha või kui ka tehti, siis just ka ülekande raames, et ka kodus inimesed saaksid sellest hetkest osa.

Ants Lauteri auhindade puhul on muidugi suurepärane, et Argo Aadli selle pälvis, Kersti Heinloo kohapealt jälle ei tahaks sõna võtta. Pole minu jaoks sümpaatset muljet jätnud, ka ta tänukõne mõjus ülbena ja mõneti rünnakuna. Urmas Lennuk vist küll ei arvanud, et ta auhinna saab, vähemasti polnud Draamateatrile sobivalt riides, kuid see selleks, palju kiitust andekale mehele. Loodaks, et ehk see suvi näeks ka selle hea lavastuse ära. Eriauhind Tartu Uuele Teatrile läks ikka õigesse kohta. Veidi kahju oli „Keskööpäikesest“, kuigi oli küll rohkelt nominatsioone, mis ka märkimisväärne. Aga eks kõige rohkem kahju oli sellest, et Parima Lavastuse auhind tuli üllatusena, Ühtse Eesti Suurkogu võis selle küll võita, kuigi tegijad ise küll kuigi õnnelikud selle üle ei olnud, aga vähemasti oleks võinud ära tuua sinna kõrvale ka teised nominendid. Ei saa ju ka päris nii öelda, et selle kõrval kahvatuvad kõik teised ja jäävad palju madalamale tasemele. Või saab? Minu arvates oleks see ebaõiglane.

Eks ma siis proovin ära näha eelmise hooaja parimad lavastused aastase hilinemisega nagu mul ikka kombeks. Teisiti on see jälle ka hea viis, siis saab vähemasti kindel olla, et teatrielamus tuleb hea, mitte ei „hüppa vette tundmatus kohas“.

Järgmise aastani!

Teatriaasta nominendid 2011

2011-03-12T14:31:00.000-08:00

Minu 2011. aastaga alanud teatriaasta on siiani olnud üpris kehv. Pole õieti üldse teatrisse jõudnud ja sellest on väga kahju. Rolli mängib nii ajaline hõivatus koolitööde ja muude vaba aja tegemistega, samuti korraldasin nii Tudengite Teatripäevi veebruari kuus (kuigi seal sai teatrit palju vaadatud!) kui ka kodulinnas hubase kontsertõhtu Mari Pokineniga. Kahjuks on oluliseks faktoriks ka finantsiline pool, mis lihtsalt ei võimalda mul hetkel teatripileteid osta ja külastusi ette planeerida. Küll varsti käin jälle ehk rohkem Ugalas, tänu tekkinud toredale koostöö võimalusele ning üleüldse on Ugalas hetkel palju lavastusi, mis mul nägemata ja mida hirmsasti soov näha on. Ja eks ka nimekiri teiste soovitud etendustega, mida kindlasti vaadata tahan, on pikk ja ootamas. Ühel korral isegi veebruari lõpus juhtus see, et lasin põhimõtteliselt esimest korda raisku (kinkisin küll sõbrannale) teatripileti Endla külalislavastusele „Madame Bovary“, seda seetõttu, et pilet oli soetatud, kuid soov ja vajadus oli Viljandist ära sõita ning samas kuulsin mitmeid negatiivseid kommentaare selle taseme ja olemuse kohta. Loodetavasti saan peagi Endla teatri näitlejaid (mis oli ka mu ainuke eesmärk) mõnes paremas tükis näha ehk tegelikult ootangi nende „Mees, kes teadis ussisõnu“. Samuti pean mainima, et on tohutult tore märgata kui palju praegu Ugalas külalislavastusi erinevatelt teatritelt on! See on väga positiivne edasiminek.

Kuid nüüd soovin ka mina traditsiooni kohaselt välja tuua teatriaasta nominendid 2010. aasta loomingu eest ja niiöelda märkida ära need minu valikud, kellele siis pöidlaid hoian 27. märtsi õhtul. Ega taaskord enamikke lavastusi ma näinud ei ole, kuid ometigi olen kursis end hoidnud ja toodud valikud on kõik väga mõistetavad. Mainin kõrvale, et tore on näiteks see, et pole küll nüüd viimasel ajal palju teatrisse jõudnud, kuid senisest enam olen vaadanud Oscari nominente ja vahva oli ka Oscari galat vaadata ning oma lemmikutele poolehoidu avaldada. Küll aga teatrigala on muidugi kordi põnevam ja olulisem minu jaoks.

Lavastaja auhind

Anu Lamp – lavastus “Keskööpäike”. Tallinna Linnateater.
Urmas Lennuk - lavastus “Vargamäe varjus“. Albu valla projekt.
Andri Luup - lavastus “Piloot“. Ugala Teater.
Ivar Põllu – lavastus “Ird, K”. Tartu Uus Teater.
Mari Abel, Riina Maidre, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Juhan Ulfsak – lavastus “The End”. Von Krahli Teater.

Anu Lamp ja „Keskööpäike“ on siinkohal minu jaoks ainuõige valik, olgugi, et ühtegi teist nominenti näinud ei ole. Kuid kui ka kahjuks ei ole eraldi parima lavastuse auhinda, siis eriti sooviksin näha ka enda eelmise aasta lemmikut premeerituna. Kardan küll ainult, et nii ei lähe.

Naisnäitleja auhind

Ita Ever - Violet Weston lavastuses “Augustikuu”. Eesti Draamateater.
Piret Kalda – osatäitmine lavastuses “Homme näeme”. Tallinna Linnateater.
Merle Palmiste - Ljubov Andrejevna Ranevskaja lavastuses “Kirsiaed”. Eesti Draamateater.
Katrin Pärn – Kaidu, E., Raivo,O., Memm, Koristaja lavastuses “Ird, K“. Tartu Uus Teater.
Katariina Unt - Abbie Putnam lavastuses “Iha jalakate all“. MTÜ Kell 10.

Taaskord pole kõiki peale ühe rolli näinud, küll aga on Ita Everi Violeti roll niivõrd võimas, et pole ka kahtlust, et see on kõige parem. Loodan väga, et Eesti teatri aare saab sel aastal auhinnatud.

Meesnäitleja auhind

Risto Kübar – Johan Hølmgren lavastuses “(Untitled)”; Poppy Norton-Taylor lavastuses “Võtame uuesti!”; Preili Tau, Väike Prints lavastuses “Praht, linn ja surm”. Teater NO99.
Mait Malmsten – Panso lavastuses “Panso”. Eesti Draamateater.
Lembit Peterson - César lavastuses “Tuulesaared”. Theatrum.
Nero Urke – Ird, K. lavastuses “Ird, K”. Tartu Uus Teater.
Andrus Vaarik – George lavastuses “Kes kardab Virginia Woolfi”. Tallinna Linnateater.

Tegelikult olen näinud vaid Risto Kübara Poppy rolli, mis oli rohkem naerutav kõrvalroll. Võitjateks ennustaksin kas Mait Malmstenit või Nero Urket. Ise valin Nero Urke seetõttu (kuigi lausa kannatamatult soovin minna vaatama head Malmstenit toreda Panso rollis), et see huvitava nimega noormees jäi meelde sel 2006. aastal kui nende lend lõpetas just oma nime ja selle tõttu, et ta oli kursuselt ainuke, kes jäi koduteatrita. Paariks aastaks kadus noor näitleja üldse pildilt ehk täiendas end maailma uurides ning see kõik ta eesmärk oligi. Ja eesmärk on väga edukalt õnnestunud, nüüd on näitlejast juttu kui palju ja jääb lisaks oma nimele meelde ka suurepäraste karakterite, lavalise oleku ja meisterlikkuse poolest. Jõudu ja jaksu!

Naiskõrvalosa auhind

Natalja Dõmtšenko – Maša lavastuses „Kajakas“; Berenice lavastuses „Frédérick ehk Kuritöö bulvar“. Vene Teater.
Kersti Heinloo - Julia Andrejevna, Margareta lavastuses“Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...”, Varja lavastuses “Kirsiaed”. Eesti Draamateater.
Kadri Lepp – Herta lavastuses “Piloot”. Ugala Teater.
Külli Teetamm - osatäitmine lavastuses “Keskööpäike”, Catherine lavastuses “Üsna maailma lõpus”. Tallinna Linnateater.
Helene Vannari – osatäitmine lavastuses “Keskööpäike”. Tallinna Linnateater.

Pole mitte mingisugust kahtlust, et minu lemmik on Külli Teetamm ja eriti selle vaimustava kohviku stseeni ja ettekandja rolli eest „Keskööpäikeses“. Tunnen, et kõik mida see kaunis näitlejanna teeb muutub vaid heaks ja ilusaks! Kahjuks pole veel siiani näinud Pilooti, et saada kinnitust Kadri Lepa kiidetud rolli omapoolseks kiitmiseks. Enne auhinnagalat ei õnnestu ka lavastust näha, et saab siis vaid tagant järgi tark olla.

Meeskõrvalosa auhind

Guido Kangur - Gregory Solomon lavastuses “Hind”. Kuressaare Linnateater.
Raimo Pass – Teiresias lavastuses“Antigone”, R.A.A.A.M; Enn lavastuses “Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia...”, Eesti Draamateater.
Jaak Prints – osatäitmised lavastuses “Ühtne Eesti suurkogu” ja valimiskoolides. Teater NO99.
Andres Mähar – osatäitmine lavastuses “Ühtne Eesti Suurkogu“. Teater NO99.
Velvo Väli – Pearu lavastuses “Vargamäe varjus“. Albu valla projekt.

Väga sooviksin, et Velvo Väli saaks esile tõstetud. Ta on väga sümpaatne näitleja mulle alati olnud. Mulle tundub, et Guido Kangurit ja Raimo Passi on siin-seal mainitud juba küll ning Jaak Printsi ja Andres Mähari rollid olid küll silmapaistvad, kuid ehk liialt hetkelised ja väiksemad. Või tegelikult mõtleks, et need mehed oleksid mõlemad väga head kandidaadid Ants Lauteri nimelise näitlejapreemia jaoks, sinna kõrvale just ka Risto Kübar. Iseasi kas neil see 10 aastase näitlejatöö tingimus on täidetud, kas lavakooli ajal tehtud rollid kuuluvad ka sinna hulka.

Kunstniku auhind

Mihkel Ehala (postuumselt) (lavakujundus) / Liisa Soolepp (kostüümid) – lavastusele “Vargamäe varjus“. Albu valla projekt.
Laura Pählapuu -lavakujundus lavastustele “Praht, linn ja surm”, Teater NO99; “Piloot”, Ugala Teater.
Ene-Liis Semper – lavakujundused lavastustele “Keskööpäike”, Tallinna Linnateater; “Ühtne Eesti Suurkogu”, Teater NO99.
Jaak Vaus – lavakujundus lavastusele “Jürka”. Ugala Teater.
Ervin Õunapuu – lavakujundus lavastusele “Kirsiaed”. Eesti Draamateater.

Kindel favoriit on ometi Ene-Liis Semperi modernistlik lavakujundus „Keskööpäikesele“, kuigi minu jaoks jääb selgusetuks kunstiline lavakujunduse esile tõstmine „Ühtse Eesti Suurkogu“ puhul. Mõistan, et oluline oli kõige selle puhul poliitilise kuvandi täpne loomine ja selle võltsi pildi elutruu esile manamine, kuid lavakujunduslikult pole see nii märkimisväärne või vähemasti on Ene-Liis Semper enne palju paremaid töid teinud, mis on ehk mainimata jäänud. Kuigi kardan, et Mihkel Ehala pärjamine postuumselt on juba selline suur au küsimus ja õilsa teo tegemine, et võimalik, et žürii otsustab hoopis nõndamoodi. Mis ühtlasi oleks ka õige, Ene-Liis jõuab neid auhindu oma elu jooksul veel saada, Mihkel Ehala õnnetu ja traagiline surm lõpetas aga andeka kunstniku tee ja jättis oluliste mälestustena alles hiljuti tehtud lavakujundused.

Sõnalavastuste eriaauhind

Tartu Uus Teater - otsingulise ja vormitundliku teatri loomine
Teatri NO99 suurprojekt "Ühtne Eesti suurkogu" - teatri, meedia ja poliitika sünteesis sündinud suurejooneline ühiskondlik sündmus
Juhan Ulfsaki lavastus "Idioodid" Von Krahli Teatris - kutse-eetiliste ja kunstiliste probleemide pingevaba ja tänapäevane käsitlus
Teatri NO99 lavastus "Võtame uuesti!" - vitamiinisüst komöödiateatrile

See on juba raskem otsus. Tartu Uus Teater on oma eripärase ja sihikindla tegevusega auhinda väärt. Samuti meeldiks mulle väga kui Juhan Ulfsak ja Idioodid saaksid kiidetud. Küll aga kardan, et miski ei saa „Ühtse Eesti suurkogu“ mastaapsuse ja olulisuse vastu. Eriauhinda on nad igati väärt, kuid peaasi, et mingile suuremale auhinnale see ei pretendeeri, kartsin koguaeg, et pärjatakse see parimaks lavastuseks, mida minu silmis see siiski polnud. No-teatri „Võtame uuesti“ minu meelest polnud ka nii eriline, et seda siinkohal niimoodi välja tuua, häid komöödiaetendusi on teisigi olnud, olgugi, et see oli omasuguste situatsioonikomöödiate seast tõesti hästi tehtud ja peaks olema näiteks kõigile teistele ning ka säärase teatrižanri publikule.

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind

Madis Kolk – 2010. aastal ilmunud teatrikriitika eest
Alvar Loog – 2010. aastal ilmunud teatrikriitika eest
Meelis Oidsalu – 2010. aastal ilmunud teatrikriitika eest

Väga kahju on tõdeda, et kas tõesti polnud ühtegi naiskriitikut, kes mainimist vääriks. Ise mulle endale meeldib just enim noorte naiste (näiteks Madli Pesti, Hedi-Liis Toome, Triin Truuvert, Ireene Viktor) tekste lugeda, kuidagi tabavad, lihtsad, hästi loetavad on need. Alati ei pea kriitika ka hirmus semiootiline ja keerukas olema. Kahju oleks ka sellest, et üks sama kriitik saaks kahel aastal järjest auhinna, ma lihtsalt olen alati mitmekülgsuse ja tasakaalu poolt (olgugi, et ta tõesti kirjutab hästi). Mainin ka, et Margus Mikomägi kirjutab muhedalt ja Ott Karulini ning Pille-Riin Purje aususe ja tarkuse vastu ei saa. Kuid kui siis peaks valima, pole mul ka midagi Madis Kolgi vastu. Ta naine on ometi meie näiteringi juhendanud. Ja uhke tunne, et Reet Neimar oli mu sugulane.

Algupärase dramaturgia auhind

1. Mari Abel, Riina Maidre, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Juhan Ulfsak „The End“

2. Ivar Põllu „Ird, K“

3. Jaan Undusk “Quevedo“

Ivar Põllu või Von Krahli seltskond võiks oma kiituse siinkohal saada, mitte parima lavastaja-lavastuse kategoorias. See on vaid minu tagasihoidlik arvamus. Eks Ivar Põllu oma tegevusega peaks küll igati auhinnatud saama. Kummalisena meenub mulle koguaeg see, kui kutsusin kahe aasta eest Ivar Põllut Tudengite Teatripäevade žüriisse, teda kui kriitika ja teatriga tegelevat inimest, kes tihti osaleb ka aruteludel, siis ta vastas mulle veidralt, et teda teater väga ei huvitagi. Täpsem sõnastus oli, et ta pole nii suur teatrisõber. Vaat kuidas asjad nüüd on. Ma vähemasti loodan, et nüüd ta ikkagi on. :)

Priit Põldroosi auhind

Ene Paaver – teatriraamatute pühendunud ja süvenenud, detailitäpse ja autoritundliku toimetamise eest
Kristel Pappel – pikaajalise pedagoogitöö eest Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja uurimuse eest Tallinnas tegutsenud Saksa teatrist raamatus „Eesti Draamateatri maja 100“
Pille-Riin Purje - raamatute "Jüri Krjukov" (2004) ja (Reet Neimari poolt
alustatud) "Jüri Järvet. Narr ja kuningas" (2009) ja „Johannese passioon“ (2010) koostamine.
Riina Viiding – pikaaegse, süvenevalt järjekindla, perspektiivitundelise toimimise eest – selle nimel, et pidevalt ilmuksid meie teatrimõtet toitvad, arendavad ning jäädvustavad raamatud.

Pille-Riin Purje võiks küll oma auhinna lõpuks kätte saada. Ta on tõesti palju märkimisväärset teinud.

Salme Reegi auhind

"Mowgli" loominguline meeskond (Mare Tommingas, Tauno Aints, Vladimir Anšon, Margus Vaigur, Ott Evestus, Jenny MacNamara): uue algupärase noortele suunatud tervikteose eest tantsuteatris. Teater Vanemuine.
"Timbulimbu ja talv" loominguline meeskond (Andres Noormets, Kaspar Jancis, Feliks Kütt): siirast mängurõõmu kiirgava jõululavastuse loomise eest. Endla Teater.
Rein Agur "Kirjaklambritest vöö": üllatav, leidlik ja teatraalne, põlvkondi ühendav lähenemine noorte probleemidele. VAT Teater.
Harriet Toompere: särava ümberkehastumisega roll lavastuses "Varastatud oranž jalgratas". Eesti Draamateater.
Tarmo Männard lavastuses "Ahne hamster ja värvilised jäälilled": jutustamisteatri järjepideva edasiarendamise eest. Nuku- ja Noorsooteater

Tarmo Männard on niivõrd tore lasteetenduste näitleja alati olnud. Kuid auhinna võib minu poolest ka kõik teised neist saada, eriti võiks ehk kiita tervet terviklikku lavastust nagu „Mowgli“ või „Timbulimbu ja talv“.

Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind

Jaak Jürisson - originaalmuusika lavastusele "Jumala Narride Vennaskond". Tallinna Linnateater.
Hendrik Kaljujärv - originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele "(Untitled)". Teater NO99.
Tarmo Kesküll - originaalmuusika lavastusele "Unenäokohvik". Rakvere Teater
Peeter Konovalov - originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastustele "Grace ja Glorie" ja "Isa talveuni". Ugala Teater.
Taago Tubin ja Ruslan Trochynskyi - originaalmuusika ja muusikaline kujundus
lavastustele "Maakad", Ugala Teater. Taago Tubin - muusikaline kujundus lavastusele "Paanika". Teater Vanemuine.
Ardo Ran Varres - originaalmuusika ja muusikaline kujundus lavastusele "Varastatud oranž jalgratas". Eesti Draamateater.

Keerukas valida, tugevad nimed kõik reas ja mina vaene inimene olen vaid „Grace ja Glorie“ etendust näinud, mille muusikaline kujundus väga erendana küll ei meenu. Oleksin nii Hendrik Kaljujärve kui Tarmo Keskülli poolt, võttes arvesse nende varasemaid töid, nad on tõesti head muusikalised kujundajad! Väga rõõmustav oli nimekirjas „Maakate“ etenduse muusikat mainituna näha, üldse tore, et Ugala Teatrit niivõrd palju nomineeritud on! Kuigi pole veel „Maakaid“ õnnestunud näha, siis eelkõige läheksingi seda vaatama Ruslan Trochynskyi osaluse tõttu, et näha mismoodi teda lavastuses kasutatud on ja kuidas ta teatrietenduses on. Enda seisukohalt võttes oleks see minu jaoks ehk ka kõige parem originaalmuusika mis võib üldse olla, sest ometi imetlen nii sügavalt Ruslan Trochynskyi muusikalist geniaalsust ja energiat, rääkimata sellest, et ta on ühe mu lemmikansambli Svjata Vatra esiliige ning tema tromboonimäng võtab põlvist nõrgaks.

9. Tudengite Teatripäevad

2011-02-28T03:14:00.000-08:00

Taaskord möödusid minu korralduse kogemuse aasta tipphetked ehk Tudengite Teatripäevad, mis sel aastal olid numbriga 9 ja toimusid 18.-20. veebruaril Viljandis. Kümnes TTP toimub juba hoopis suurema vastutuse ja loodetavasti ka mastaabiga, esiteks seetõttu, et tegemist on juubeliga meie väikesel festivalil ja teiseks seetõttu, et peakorraldaja tiitlit hoian järgneval aastal (ja korralduslikus mõttes juba sellel aastal) mina. Hirmus ja paeluv ühteaegu. Hirmus, sest kui muidu pean end asjalikuks ja tragiks, siis festivali organiseerimises on ikka mitmeid asju, mida ma veel kohe üldse ei hooma. Eks kogemus õpetab. Nagu on see toiminud siiani, sest oma esimesel ülikooli aastal olin vaid TTP piletimüüja, seejärel personalipealik, see aasta juba peakorraldaja assistent ning loogilise jätkuna järgneval peakorraldaja ise, luues oma enda meeskonda ning vastutades kogu sündmuse edukuse eest enda nimega.

Selle aasta festival läks hästi, korralduslikus mõttes suuri apse ette ei tulnud, korraldusmeeskond, kellest enamus juhtub korralikult koos töötama alles festivali enda ajal, oli sel aastal üllatuslikult ja mõnusalt ühtehoidev ning efektiivne. Päris õige tiim, kes siis juba pikemalt aega asju organiseeris ja koosolekutel koos käis, oli aga usaldusväärne ja sai mu jaoks vägagi kalliks (eks sest enamus olidki mu armsad sõbrannad). Festivalil osales kokku üle 100 inimese, seal hulgas väliskülalised Helsingist ja publikuna ka näiteks Hollandist, esinevaid truppe oli kokku 8 ja esindatud olid paljud Eesti ülikoolid. Kolmel päeval esitasid tudengiteatrid oma hoole ja vaevaga tehtud lavastusi, neile jagati avalike arutelude raames tagasisidet ja üheskoos nauditi festivali melu Viljandi linnas, Viljandi Kultuuriakadeemias, õhtustes Festivali Klubides ja kasvõi ühises majutusasutuses. Festivali lõpuks on tõesti VKA Black Boxis tunda tugevat ühtsustunnet ja rõõmu. Uued ja vanad sõbrad; osalejad, esinejad ja korraldajad; teatriprofessionaalidest Kolm Tarka ja publikuna truud külastajad – moodustavad alati sõbraliku atmosfääri, mis annab energiat ja sisendab tahet tulla järgmisel aastal uuesti ja teha nii etendusi kui festivali veel paremini. Üheskoos on toimunud ka suur areng ja loodetavasti toimub see ka edasi.

TTP meeskond. Fotod: Merli Antsmaa.

Kuna kirjutan ikkagi oma teatriblogisse, siis pean jällegi mainima, et mul oli ka sel aastal au otsida festivalile Kolme Tarka, keda tundub olevat siis iga järgneva aastaga ka raskem leida. See on muidugi arusaadav, et tegusatel teatriinimestel ei ole võtta järsku kolme vaba päeva ja sõita harrastusteatrite festivalile tagasisidet jagama, kuid lõpuks ikkagi kolm kena inimest kokku sain. See aasta ulatub nimekiri, kellega ma sel teemal suhtlesin, lausa väga pikaks. Nii näitlejad, lavastajad, kriitikud kui teised toredad teatriinimesed ja eks igakord mõtlen ka, et kas pöördun õige inimese poole, kellel oleks ikka selline huvi olemas. Lõpuks said paika kaks toredat meest – muhe näitleja Veljo Reinik ja andekas noorlavastaja Vallo Kirs. Pikalt oli kindel tulija ka teatrikriitik Pille-Riin Purje, kes aga kahjuks pidi viimasel hetkel loobuma ja siis hakkas alles otsimise trall pihta – mõtlesin küll läbi kõik Eesti naissoost teatrikriitikud ja näitlejad-lavastajad, viimasel hetkel (tõesti vaid paar päeva enne festivali) oli aga õnneks nõus meile appi tulema Ugala näitlejanna Kata-Riina Luide. Tore oli ka saada paljudelt teistelt positiivset tagasisidet ja loodetavasti saame tülitada neid sama pakkumisega järgneval aastal ning ehk siis on neil ajaliselt võimalik tulla.

Kuid kui jõuda ka peamiseni – festivali etendusteni, siis on oluline märkida, et üldmulje selle aasta tasemest ja olemusest jäi väga rõõmus ning helge. Meelde jäid tegemiserõõm ja kõige naerutavamad hetked, mida teatris võib üldse kogeda. Süda läks soojaks ja meel lõõgastus mõnusalt, nähes mitut väga head ja tõesti humoorikat lavastust. Esimese festivalipäeva esimene etendus jäi mul kahjuks nägemata, sest sel hetkel tegelesin majutusasutuse ettevalmistamise ja madratsite transportimisega. Õhtu teine lavastus oli aga Tartust pärit Altermanni näitemängutrupi „Meised ... ja nahed!“, mis oli tõeline pärl terve festivali jooksul, võimalik, et isegi mõne viimase festivaliaasta ajaloos, sest mina ei ole näinud enne, et terve saalitäis inimesi Tudengite Teatripäevadel etenduse lõpus aplodeerides püsti tõuseks. Etendus pakkus siirast äratundmisrõõmu, tõsiseid naerukrampe tekitavaid stseene ja säravaid, suurepäraseid karaktereid. Eelkõige muidugi peaosaline Hedvy Arula, kes kehastas kõikvõimalike võõrsõnadega liialdavat, üliagarat ja dünaamilist karakterrolli professorina. Absoluutselt vaimustav roll! Mis sõnu võiks veel selle rolli kohta ritta seada – üllatav, uskumatu, kirjeldamatu, tubli töö ja vaev ning keerulises rollis püsimine. Ja veel milline improvisatsioon – tekitada lavastusele võõrsõnades vuristatavat teksti puhtalt improviseerides ja olla nii vabalt publikuga dialoogis! Kordan veelkord, minu sügav imetlus. Kogu lavastuse idee on huvitav – ühe ülikummalise professori loeng saalitäiele tudengitele, kes ilmestab oma hämmastavaid leide ja tähelepanekuid meeste-naiste kohta vahvate videode näol. Ja et see kõik sündis noorte enda grupitööde raames, ilma professionaalse lavastajata, see on alles anne (eriti veel kui võrrelda tudengiteatritega, kellel teatriprofessionaalid lavastajateks, kuid sellise tükiga pole küll säranud). Samuti kogu teksti välja mõtlemine improviseerides ja selle nii hästi sissemängimine, et ei tulnud ette puterdusi ega kehvi rolle. Kui sõbralikku kriitikat jagada, siis oli tunda, et ehk peaks olema saalis ikkagi keegi, kes jälgib kuidas noored laval nappide kleitide ja aluspükstega jäävad, samuti kummitama jääv Meised-nahed vahepala iga uue videostseeni alguses oli hea, kuid etenduse pikkuse kohapealt poleks need pidanud nii pikad ehk olema, väga selge oleks kõik ka ühe laulujupi ja poosiga olnud.

Publiku lemmik 2011 - Altermanni näitemängutrupp.

Teine festivalipäev pakkus esimesena tugeva lavastuse Soome külalistrupi Ilves-Teatteri etendusega „Tugev“. Tudengite grupiharjutustel põhinev lavastus kompas inimese füüsilise eneseväljenduse piire ja katsetas väga huvitavalt erinevaid võimalusi, mis lavastuslikult oli tõesti head vaadata. Väga leidlikud mõtted ja hästi omavahel kokku seotud erinevad stseenid. Näitlejad olid väga täpsed ja füüsiliselt tõeliselt ilmekad ning jõulised. Olen aru saanud, et soomlased armastavadki teha säärast jõulist ja inimkehaga mängivat teatrit. Eredalt jäid meelde geniaalne varjuteater, hobuste galopp, näitlejate pühendumus ning nende füüsise võimekus.

Väga tugev Eesti tudengiteater on Tallinna Tehnikaülikooli T-Teater, nende eelmise aasta „Sinel“ oli üks väärt elamus. Küll aga pettusin tõeliselt selle aasta etenduses „Parzival – kõrge taeva all“. Keskajast pärit ainesega lastemuinasjutt oli püütud vaataja ette tuua pilades ja huumoriga. Nali aga kahjuks ei pääsenud mõjule ja lavastuse edu röövis selle ajaline venivus ning osaliste vali röökimine. Lavastus oli kunstiliselt lahendatud huvitavalt, sest kostüüme ja rekvisiite asendasid kaasaegsed vahendid, mille taotlus oli lugu tänapäevastada, muuta koomiliseks ning leidlikuks. Samuti on T-Teatris tugevad näitlejad, kuid minu jaoks kahjuks selles lavastuses nad oma kõige paremal tasemel ei olnud. Kõige rohkem kahju oli sellest, et tüki tegemise põhjendus ja vajalikkus puudusid ka noortel endal, samuti torkas see mõte korduvalt mulle lavastuse ajal teadvusesse, et milleks ometi ja kellele. Lisaks tõepoolest ei tulnud korralikult välja teraapia idee, mis oli pandud lavastuse raamiks, mulle muidu meeldivad ometi lugu loos jutustamine ja mitmete ajatasandite ühendamine. Loodan, et järgmisena võtavad nad ette tõesti midagi ühiselt ja katsetavad oma tugeva trupiga midagi, mis on ehk sündinud improviseerides ja ühisest energiast.

Kahjuks jäi mul õnnetul kombel nägemata Tartu Üliõpilasteatri lavastus. Küll aga kõnelen päeva viimasest etendusest „Ühe palli lugu“, kus vähemalt üks trupi liige oli esindamas Eesti Lennuakadeemiat. Kahe sõbra ettevõtmisest sündinud kaasahaarav ja humoorikas lugu ühest pallist ja tema elust, võttes materjaliks legendaarsed stseenid ja tsitaadid action-filmidest. Välja tuli vahetu ja anderikas paroodia, kus lihtsuses peitus võlu ja jällegi leidus palju äratundmisrõõmu pakkuvaid hetki. Ma väga loodan, et kaks andekat noormeest arenevad tublilt aina edasi ja järgmisel aastal saab näha juba samalaadset, kuid juba palju küpsemat etendust.

TTP off-programmina etendati Kondase keskuses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia II kursuse näitlejatudengite lavastust „Tort“, kus aluseks Arvo Valtoni novell ja lavastajaks noor Adeele Sepp, kellel see juba mitmes lavastajakatsetus, õppides ise eelkõige näitlejaks. Võimalik, et see valik võib ka muutuda või on juba muutumas. Huvitav lavastus oli, lausa ekstsentriline, kasutades targalt mängupaika ning pakkudes silmale esteetilist ilu pastelsetes toonides kunstilise poolega. Kriiksuv viiul muusikalise kujundusena oli tõsiselt häiriv ja seda ka taotuslikult. Näitlejateks Marika Palm, Vallo Kirs ja Kristian Põldma, pakkudes kõik vaid positiivseid emotsioone. Häbematult vähe olen tegelikult näitlejatudengite väikelavastusi näinud, peaksin seda palju rohkem tegema, mitte jääma ootama diplomilavastusi või suurlavastusi teatrites.

Kolmandal päeval astusid lavale kaks Tallinna truppi, Üllari „Noore arsti märkmed“ esimesena. Mul oli nii kahju tõdeda, et seda lavastust oli raske jälgida ja see jäi igavaks ning jättis samamoodi mureliku küsimuse, et kas neil endil oli seda ikka tore teha. Ja veel eriti seetõttu oli kahju, et need Tallinna Ülikooli noored on palju enamaks võimelised, olen selles täiesti kindel, eriti eelnevate aastate põhjal. Loodan, et nad leiavad endale õigepea lavastaja või proovivad vähemasti ühiselt katsetada ideid, mis liginevad just improviseerides ja mängulustist, vahelduseks sügava ja veidi kuiva proosateksti otsimisele.

Tore, et festivalile pani ilusa punkti uus trupp Improgrupp JAA!, kes tegi täiesti improvisatsioonilist teatrit ja kõik, mis laval tehti, sündis ka kohapeal. Mind pani imestama, kuidas ikkagi noored nii vabalt ja kiiruga suutsid pakkuda leidlikke lahendusi ja suurepäraselt koomilisi nalju reageerides üksikutele märgusõnadele ja partneri improviseerivale mängule. Eks Improgrupi etendus oli sama ülesehitusega nagu Eesti Improteatri oma, kuid eks improvisatsioonilise teatri mõte see ongi, lihtsalt üllatusin, et kompositsioon on sama, kuid noored pakuvad pea sama säravaid hetki kui professionaalsed näitlejad. Eriti eredalt jäid meelde noored Lennart, Rauno ja Siret! Igal juhul sai taaskord palju naerda, südamest plaksutada ja elada kaasa ning imetleda noorte lennukaid ideid. Olen ka mina palju etüüde niisama sõprade seltsis ja näiteringides teinud, kus nalja on alati saanud, kuid teha seda järjest pea poolteist tundi ja üpriski nõudliku publiku ees, näitab omajagu talenti!

Nagu võib järeldada, saab festivali kokku võtta järgmiste omadustega – sõbralik seltskond, julged mõtted, rõõmsameelsus ja hea huumor. Tudengiteatrite trupid pakuvad tõesti häid lavastusi, olles hoopis tugevam tase kui kooliteater ja olles peaaegu võrdne teatrikoolide näitlejatudengitega. Nõnda kui kuskil avaneb võimalus mõnda tudengiteatri lavastust näha, eriti neid, mis siin kiidetud, siis soovitan soojalt!

Vanemuine "Vihmamees"

2011-02-08T11:37:00.000-08:00

Originaalautor Dan Gordon.
Näidend Barry Morrow'i jutustuse ning Barry Morrow'i ja Ronald Bassi filmistsenaariumi põhjal.

Lavastaja Georg Malvius. Kunstnik Ellen Cairns. Valgus Andres Sarv. Helilooja Siim Randla. Lavastaja tõlk Marika Goldman (!).

Foto autor Alan Proosa.

Käisin esimest korda elus vaatamas etendust Vanemuise Väikeses majas. Päris kummaline oli käia teatrimajas ringi nii, et ei tea kus päris täpselt miski asub või kuidas selles teatris asjad korraldatud on. Tavaliselt ikka tean ju kõiki teatrihooneid. Igatahes huvitav oli selline pool spontaanne minek vaatama etendust „Vihmamees“.

Polnud filmi näinud, seetõttu oli sisu põnev jälgida. Tõin taaskord paralleele teiste filmide seadetega Eesti teatrilavadele („Kui Harry kohtas Sallyt“, „Nii nagu taevas“) – jällegi selline haarav ja inimlikult lihtne lugu, millel olemas terviklik ülesehitus ja kulgemine (tingituna filmistsenaariumist) ning välja kukub meelelahutuslik väikelinna lavastus tavalistele teatrikülastajatele. Nagu ikka oodatakse nalja ja naeru, omajagu kurbust ja draamatki, rääkimata siis armastuse ja sõpruse kujutamisest. Seda ka kõike saab.

Lavastust tervikuna vaadates, olin pettunud alguses ja lõpus, mõlemad jäid liialt venima. Alguses suutis mul lühikese ajaga isegi uni peale tulla, olin küll ka vähese magamisega, kuid ometigi etenduse esimesel paarikümnel minutil seda juhtuda just ei tohiks. Lõpustseen oli aga kõige enam pettumust valmistav, selge, et lavastaja on järginud enamvähem sõna-sõnalt stsenaariumi, kuid teatrilavastuse lõpp oleks võinud olla vähekegi tugevam. Eks oli ka uskumatu, et lugu peitis endas pigem meeleheitlikku lõppu kui uhke kulminatsiooniga lõpuspurti, mida oleks just süžee arenemist jälgides eeldanud. Kuid veidigi ootamatu lõpp on alati tore. Samuti jäin lausa tungivalt ootama lõpus kallistust kahe taasleidnud venna Charlie ja Raymondi vahel. Läbi terve etenduse oli tunne, et sinna suunas see ometigi liigub (sest seda nii palju mainiti) ja see oleks olnud ilus hetk, olgugi, et sel juhul etteaimatav.

Väga kiidaks muusikalist kujundust, mis oli südamlik ja kaunis või teistel juhtudel mõnusalt haakuv lavastusega. Heliloojaks oli siis Siim Randla. Ka muudkui vahelduvad dekoratsioonid jätsid väga hea mulje. Nimelt kasutati klaasmööbli imitatsioone, mis minu jaoks mõjusid uudselt ja leidlikult. Eriti näiteks uste ja akende raamide kujutamine. Selline maailma hapra ja läbipaistvana kujutamine oli vägagi looga kokku sobiv – peategelane Raymond on ju selle kehastus, inimesena habras ja nõrk, kuid mõistusega läbitungiv ning oma siira-naiivse loomusega nii läbinägev, ühiskonda peegeldav. Kunstnik Ellen Cairns tuli lavakujundust looma lausa Šotimaalt. Ja hea, et Rootsi lavastaja Georg Malvius nii palju ka Eestis praktiseerimas käib, paljude muusikalide kõrvale on hästi teretulnud ka need mõned draamalavastused.

Raymondi tegelaskujule ei saa muud moodi kui vaid kaasa elada, ka kaasa tunda ja tõesti imestada. Seda enam, et selliseid inimesi on päriselt olemas. Aivar Tommingase roll on tõesti väga hea! Tegemist on kahtlemata raske rolliga, kuid tulemus on usutav ja peensusteni lihvitud. Etendust tasubki kõige enam just Tommingase mängu pärast vaadata. Kas või, et võrrelda Dustin Hoffmani filmirolliga. Hoopis raskem on aga võrdsustada samasse rolli Tom Cruise ja Riho Kütsarit. See muidugi pole eesmärk, kuid naljakas oli etenduse ajal mõelda, millised erinevused võivad seal olla. Riho Kütsari Charlie on üpris ebameeldiv tegelane, nõnda sai tema pidev lavaline jälgimine minu jaoks kurnavaks ja isegi vastumeelseks, vaatamata isegi tegelase vähehaaval avamisele ja muutumisele. Seetõttu oli ka Riho Kütsarit keerukas adekvaatselt hinnata rollisoorituse järgi. Ju peab ruttu mõne teise rolli siia otsa ära vaatama Kütsarilt (või siis Cruise rolli järele vaatama), et oleks parem võrrelda, väärtustada.

Ka Marika Barabanštšikovat oli hea laval näha. Ja Robert Annus pakkus selgeid ja tugevaid rolle kõrvaliste tegelaste ning peaaegu sõnatute osalistena. Nii et oli lausa kahju teda nii tagaplaanil näha.

Ja peaaegu unustasin lisada – vihma meenutav taustadekoratsioon oli samuti ühteaegu äärmiselt kena ja geniaalne, püsiv lavakujundus. Ning Las Vegase kujutamine oli ka parajalt uhke ning humoorikas.

Üks tähelepanek veel – käsitledes delikaatset autismi ja/või vaimse puude teemat, on piir nalja tegemisega õhkõrn, teadagi, et sellised isikud võivad tekitada siiralt naerma ajavaid situatsioone ja pakkuda huumorit, mille üle teatris küll naerad, kuid vähese kõhkluse või kohmetusega hinges. Reaalses elus me ometigi ei naeraks, siis on traagika sügav ja valus. Lootsin läbi terve etenduse, et sellest õhkõrnast piirist kinni peetakse, et naljad ei muutu mingist hetkest kohatuks või ei läheks liiale, lihtsalt seepärast, et vaatajaid naerutada. Paar hetke lavastuse lõpu poole ikkagi ette tulid, kus midagi läks veidi üle piiri, kuid õnneks pärast paari piinlikku hetke negatiivne emotsioon taandus.

Hinne: 6,5/10

Teatriankeet 2010

2011-01-16T12:26:00.000-08:00

Sel teatriaastal kogusin sarnaselt mööduvale aastale 22 külastust. Lisaks mõned tõeliselt head tudengiteatrite lavastused ning Viljandi Kultuuriakadeemia näitlejatudengite sooritused ja tantsutudengite hämmastavad lühilavastused. Taipan nüüd ise ka, kui palju rohkem peaksin just nendest kirjutama või kasvõi natukenegi üles märkima.

Sean ka sel aastal enda paremad elamused ritta. Ei tea kas see on märk sellest, et on olnud erakordselt hea teatriaasta või pigem ühteviisi tugevalt keskpärane, kuid valikuid oli raske teha, seepärast siin-seal ei piirdunud vaid kolme parima välja toomisega.

Parim ideekontseptsioon:

1. NO75 „Ühtse Eesti“ suurkogu – niivõrd laia ulatusega oluline ühiskonna käivitaja ja poliitilise sõnumi edastaja, lisaks massiivne teostus ja lavastuse väljumine teatrisaalist igapäevaellu.

2. MTÜ Kell Kümme „Aiapidu“ – autor Alan Ayckbourn'ilt ja lavastaja Roman Baskinilt huvitav idee laotada lavastuslik tervik mõisahoone ja hoovi peale laiali.

3. Improteater „Katusel kollane kass“ – äärmiselt värskendav meelelahtus, mis haaras aktiivselt ka vaatajad lavastusse ja lasi imetleda näitlejate improvisatsioonilisi oskusi.

Parim tekst/näidend:

1. Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (tõlge Peeter Sauter ja Lydia Mölder)

2. Tom Ziegler „Grace ja Glorie“ (tõlge Maarja Aaloe-Laur)

3. Tracy Letts „Augustikuu“ (tõlge Krista Kaer)

Parim muusikaline kujundus:

Kahjuks väga palju meeldejäävaid muusikalisi kujundusi ei suutnud jäädvustada. Kuid lõpuks ikka sain olulise kirja.

1. Kristjan Üksküla, projekt „Kiivad armastajad“ – kaunis itaaliapärane muusika, mis aitas luua suurepärase terviku ühes tekstilise materjali, näitlejatööde ja mängupaigaga.

2. Jaak Jürisson ja Riina Roose, Tallinna Linnateater „Ma armastasin sakslast“ – muusikalised geeniused, kes oskavad alati luua kõige ilusama atmosfääri teatrisaali.

3. TÜ VKA teatrikunsti 8. lennu „Kuningas Lear“ – ehk võiks öelda, et muusikaline kujundaja on Loore Martma? Igal juhul oli huvitav jälgida, kuidas lavastuses noored ka ise samal ajal erinevaid instrumente mängisid.

Parim lavakujundus/kunstnikutöö:

1. Ene-Liis Semper „Keskööpäike“ (Tallinna Linnateater) – ahhetama panev teatraalsus ja täiuslikkuseni lihvitud ideed.

2. Lavakunstnik Vladimir Anšon ja kostüümikunstnik Kristine Pasternaka „Nii see on [kui teile nii näib]“ (Tallinna Linnateater) – imeline ja segadust kasvatav lavamaailm.

3. Marion Undusk „Kaelkirjak“ (Rakvere Teater) ja „Kuningas Lear“ (Von Krahl) – millised värvid ja leidlikkus!

4. Krista Tool „Karlsson katuselt“ (Ugala Teater) – tõeline lapsepõlve kujutluste ilmsiks tegemine.

5. Liina Unt „Nii nagu taevas“ (Ugala Teater) – funktsionaalne ja esteetiliselt kena lavakonstruktsioon.

Minu teatriaasta silmapaistvamad lavastajad ehk vaimustavad esimesed kohtumised:

1. Aleksander Pepeljajev “Margarita ja meister“

2. Kristjan Üksküla „Kiivad armastajad“

3. Anu Lamp „Keskööpäike“

4. Ingo Normet „Nii nagu taevas“

5. Marion Undusk „Kaelkirjak“

Parim ansamblimäng:

1. NO73 „Võtame uuesti!“ näitetrupp

2. NO79 „Margarita ja meister“ näitetrupp

3. Katariina Kultuurikeskuse projekt „Kiivad armastajad“ näitetrupp

Parim meesnäitleja:

1. Hendrik Toompere (George „Kes kardab Virginia Woolfi?“)

2. Sergo Vares (Nick „Kes kardab Virginia Woolfi?“)

3. Mikk Jürjens (Pulcinella „Kiivad armastajad“)

Lisaks sooviksin ära märkida Alo Kurvitsa Karlssoni Ugala „Karlsson katuselt“ lavastusest; Ain Lutseppa rolli Charles Draamateatri „Augustikuus“; Risto Kübara intspitsendi neiu Poppy lavastusest „Võtame uuesti!“ ja Priit Võigemasti Oskari „Ma armastasin sakslast“ etendusest.

Parim naisnäitleja:

1. Marika Vaarik (Martha „Kes kardab Virginia Woolfi?“)

2. Külli Teetamm (Erica „Ma armastasin sakslast“ / rollid „Keskööpäike“ / Dina „Nii see on [kui teile nii näib]“)

3. Leila Säälik (Grace „Grace ja Glorie“)

4. Ita Ever (Violet „Augustikuu“)

5. Ülle Kaljuste (Barbara „Augustikuu“ ja siis tahaks juba lisada ka prantslanna rolli „Aiapeost“)

Tugev lavapartnerlus:

1. Ülle Lichtfeldt ja Tarvo Sõmer (Rakvere Teater „Kui Harry kohtas Sallyt“)

2. Leila Säälik ja Kadri Lepp (Ugala „Grace ja Glorie“)

3. Ülle Kaljuste ja Tõnu Oja (Eesti Draamateater „Augustikuu“)

Parim lavastus:

Hindasin tervikut, igast aspektist täiuslikkust ning tuletasin meelde ja võrdlesin omavahel õnnetundeid, mis valitsesid minus just peale järgnevaid lavastusi.

1. Tallinna Linnateater „Keskööpäike“, lavastaja Anu Lamp

2. Rakvere Teater „Kui Harry kohtas Sallyt“, lavastaja Jaanika Juhanson

3. Eesti Draamateater „Augustikuu“, lavastaja Priit Pedajas

4. Teater NO99 „Kes kardab Virginia Woolfi?“, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper

5. Tallinna Linnateater „Nii see on [kui teile nii näib]“, lavastaja Adolf Šapiro

6. Tallinna Linnateater „Ma armastasin sakslast“, lavastaja Elmo Nüganen

7. Ugala Teater „Nii nagu taevas“, lavastaja Ingo Normet

8. Ugala Teater „Arkaadia“, lavastaja Hendrik Toompere

9. Katariina Kultuurikeskuse projekt „Kiivad armastajad“, lavastaja Kristjan Üksküla

10. Ugala Teater „Grace ja Glorie“, lavastaja Indrek Sammul

Eesti Draamateater "Augustikuu"

2010-12-29T10:01:00.000-08:00

Autor Tracy Letts.
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas.
Kunstnik Pille Jänes.
Valguskunstnik Kaido Mikk.

Üle pika aja üks tõeline draamalavastus heade näitlejatööde, detailse lavakujunduse, mõjule pääseva muusika ja valguskujundusega. Üks tõeliselt hea elamus viimaste teatritükkide seas. Mõjuv oma traagikas, meelt lahutav suurpere suheterägastiku ja süžeepööretega.

Laval tervitab vaatajat uhkemat sorti maamaja, mis on silmnähtavalt jäänud hoolitsuseta, kooruv tapeet ja lagunevad katuselauad räägivad enda eest. Enne etendust annavad maja elanikest aimu tühjad pudelid vedelemas toanurkades, laudade all; mõttelised, ent võimsad raamaturiiulid/virnad trepimademetel, laudadel, lavaäärtes (moodustades aimatava neljanda seina) märgivad ära tugeva kirjandusliku huvi. Mõlemad huvid viitavad aga maja peremehele, kelle kadumine kuumal augustikuul kogu pere Kesk-Ameerika tasandiku kolkakülla jälle tagasi toob koos oma suurte murekoormate ja saladustega. Mustad prügikoti tüüpi kiled akende ees on iseloomulik pereemale, kes mingil põhjusel ei soovi päevavalgust ja ihkab tohutut kuumust. Pereemal on kurguvähk ja raske sõltuvus tablettidest, kangetest rohtudest, mis võtavad ära valu, jätkavad rahulikku ja endasse sulguvat enesetunnet ning aitavad veeretada mööda päevi selles rahulolematus elus. Pere kolme täiskasvanud tütre elu on kolmel eri viisil nukker, kuigi nad üritavad petta end õnnelikuks. Mured on üldjuhul elust enesest ja vaatajana suutsin kõigi probleemidele kaasa elada, lavastuse lõpupoole tekkis aga juba liialt palju üksteise otsa kuhjuvaid ameerika seebiseriaalile omaseid sisupöördeid ja dramaatilisi vaidlussteene. Laval peaaegu et taustadekoratsioonina kõrguv võimalusterohke majakonstruktsioon manab esile justkui nukumaja efekti – heledas toonis klassikaline puumaja, millel on üksikud avarused piilumaks eluruumidesse, kuid jääb ikkagi varjatuks. Idüll saab olematuks ja reaalsus avalikuks. Õhku jääb vaid kunagise jõukuse ja terviklikkuse hõng. Kui seda üldse kunagi olnud on. Eelduste kohaselt jah, kuid võimalik, et juba eos oli selle pere saatus otsustatud.

Näitlejad loovad lavastuse. Terviklikkuse ja edu tingib juba näitematerjal ise. Milline tõeliste suurnäitlejate nimistu järgemööda lavale sammub. Unustasin eelnevalt kodus kõik osaliste nimed üle lugeda, nõnda oli üllatus ja rõõm iga lemmiku nägemisega aina suurem. Seda enam, et Draamateatris polnud teab kui kaua käinud. Võib öelda, et kõik lavastuses mängivad näitlejad on suuresti tunnustatud ja minu jaoks väga sümpaatsed, kui siis vaid Martin Veinmann maha arvata, pole küll teda paljudes rollides näinud, kuid need on siiani olnud kõik sarnased ja miski paratamatult häirib mind. Kahju oli laval näha nii üürikest aega Lembit Ulfsakit. Viire Valdma reserveeritud ja tugeva õiglustundega majateenija roll oli esmalt veidi mõistmatu ja kummaline, kuid läbi lavastuse sai tema selleks tõeliseks kooshoidvaks elemendiks ning hilisema taipamisega märgatud indiaani riietus ja olemus lõid imekspandavalt tõetruu välimuse.

Kahju on näha, et kuhugi on hääbunud mu aastate tagune suur lemmik – Anti Reinthal – mõneks ajaks jäi näitleja kõrvale seoses jalaluumurruga, arvatavasti ka muude huvidega seoses, kuid nüüd näib pakutavat talle vaid kõrvalisi, väiksemaid, augutäite rolle. Õiget põhjust on muidugi raske ja sobimatu oletada. Kaie Mihkelson ja Taavi Teplenkov sobivad lihtsalt lavale ja muud öelda pole vaja. Eks Marta Laan peab veel veidi aega probleemseid teismelisi tüdrukuid mängima, kuid ta teeb seda ülimalt veenvalt. Hilje Mureli pealiskaudse ja tibilikult juhmi Kareni roll oli tõesti hea! Soovin talle ikka aina suuremaid rolle Draamateatri laval, kui näitlejanna juba teise teatrisse üle läks. Maria Klenskaja esitatud stereotüüpne õiendav vanemas eas proua ehk tädi Mattie Fay tekitas kuidagi palju äratundmisrõõmu nii oma vanaema kui vanatädide näol. Ain Lutseppa laval näha oli ka kuidagi ütlemata tore, ei mäletagi mil kauges minevikus viimati nägin, roll tasakaaluka ja mõistva isa ning abikaasana ei oleks saanud olla ka muud kui vaid meeldiv jälgida.

Üllatav ja uskumatult huvitav oli näha abielupaari kehastamas Ülle Kaljustet ja Tõnu Oja – mõlemad niivõrd head näitlejad ja sellest sündis tugev partnerlus. Ülle Kaljuste Barbara'le ei saanud mitte tahta lavale appi tormata, järsku seisis tema kogu selle pere kesktoena, endal samal ajal jalgealune õõnes. See tundus ülekohtune. Miski oleks võinud olla tema loo lõpus veel helge. Aga nii ei läinud, ei saabunud võimalikku rahulikku elu maal, abistamas oma abitut ja sisemuses tütre hoolitsust ihkavat ema ja (taas)avastamas noorpõlve kiindumust. Ita Everi rollist loo peategelase, sõltuvuses rabeleva, tõreda ja läbinägeliku Violetina, on isegi raske kõneleda. See oli niivõrd sünge, ängistav ja pääsemisvõimaluseta situatsioon. Kurb oli näha sellist lagunemist, samas hämmastav tajuda ühe perepea tugevust, alla surumise tahet, vingumist. Hetkelised emotsioonide puhangud või tunnete väljendamised tundusid tõelised, kuid varjusid muu negatiivse taha. Ja lõpuks ei jäänud talle kedagi teist kui vaid põlatud indiaanlasest majateenija. Ita Ever on oma rollis vaimustav, lausa hirmuäratavalt vaimustav. Vaatad kõiki neid dramaatilisi ja energilisi lavahetki mõningase hinge kinnihoidmisega – sest see ikka tundub uskumatuna, kuidas kõrges eas inimene niimoodi võib laval ikka veel mängida. Eesti teatri aare.

Etendust läbiv narkomaania teema oli vastik jälgida, seetõttu kui levinud ja iseenesest mõistetav see nii paljude tegelaste seas oli. Taipasin just mõned päevad enne etenduse nägemist kui paljud minu sõbrad sellele teemale vastuvõtlikud on ja kuidas mina ainukesena olen niivõrd jäigalt ning vastikusega vastu nö süütule meelelõõgastile nagu kanep.

Lavastust ja näiteteksti läbiv pealkiri „Augustikuu“ käib kaasas kui sümbol, millest etenduse ajal taipasin lõpuks ka välja lugeda tähenduse, mis viitab rahvatarkuses augustile kui kuule, mil haavad lähevad kergesti mädanema ja toit roiskub. Laval saigi näha ühe perekonna sisemiste suhete käärimise ilmsiks tulekut, roiskumist ja hääbumist.

Hinne: 8,5/10

NO73 "Võtame uuesti!"

2010-12-17T15:37:00.000-08:00

Frayn/Ojasoo/Semper

Tahan viia sihikindlalt oma noormeest heasse teatrisse (juba mitmes pigem luhtunud katse), et ta ometi näeks, et teater võib olla lausa vaimustav meelelahutus ja painama jääv elamus. NO-teater tundub see kõige kindlama peale minek – erakordselt huvitavad ettevõtmised, tuntud ja atraktiivne näiteseltskond, mitmed õnnestunud draamalavastused ja naeru-laulu-tantsukavad, sotsiaalsed tähelepanekud ning suunatus noorele intelligentsele publikule. Esimest korda proovisin NO puhul „Ühtse Eestiga“, võimas ja paljutõotavalt vaatemänguline, vürtsitatud skandaaliga. Polnud minu jaoks see, mis ma ootasin või tähendab, mina sain ehk kontseptsioonist valesti aru. Tahtsin minna teisele katsele ja just NO-teatriga, sest tähtis esmane tutvus ju edukalt tehtud. Ja siis kuulutatakse märkamatult välja uus komöödia – Ojasoo/Semperi lavastus, kõik parimad näitlejad, koheselt tekivad paralleelid varasemate sketš-tükkidega „Nafta!“, „GEP“, „Perikles“. Paralleelid olid liiga ennatlikud tekkima, laval oli ikka midagi hoopis teistmoodi, midagi, mida arvasin seal majas mitte kunagi nägevat, ma ei saa öelda, et see halb oli, kuid olin lihtsalt jälle oma ootused kuhugi mujale seadnud. Noormehele väga head elamust ei pakkunud. Lähen kindlasti veel kolmandale katsele, millalgi tulevikus ja katsun ehk vahepeal proovida mõnda teist teatrit.

Seekord on end NO-teatri black-boxi sisse seadnud klassikalise lava kontseptsioon – kirevpunane langev kardin, võimalusterohke pöördlava, lavakonstruktsioon, kus saab näha tavapärast elutoa kujundust ja rohkelt uksi. Just sellist tüüpi lavakujundus nagu kõikidel seesugustel situatsioonikomöödia tükkidel, a la „Rahauputus“, „Ei või olla“. Uste taha saavad karaktertegelased muudkui peituda ja nõnda järgemööda segadust, piinlikke kohtumisi, pinevaid hetki tekitada.

Eks esmane reaktsioon laval nähtu kohta oli segadus kokku segatuna ehmatusega. Mõtlesin, et kas nad teevad nalja – kas nad tõesti teevadki sellist tükki, mida nad ometi sellega öelda tahavad, kuhu see veel areneb? Olin täiesti veendunud, et midagi nad ikka öelda tahavad, muudmoodi nagu NO-teatri kunstiliste tegijate puhul pole võimalik – on see mingi kerge vihje, varjatult karjuv statement, rünnak või mingi olukorra seletamine, selle toetamine. Kodus kavalehte lugedes, pidin aga kõik oma senised oletused ümber lükkama ja leppima lihtsa põhjendusega, et teater vajas ühte lihtsat ettekirjutatud näitetekstiga õiget komöödiat, et hoida näitlejate komöödiameisterlikkus triksis-traksis ning teha nii endale kui publikule vahepeal midagi mugavat, lihtsat ja lõõgastavat. See on arusaadav põhjendus, kuid siiski ka uskumatu.

Küsimusi tekkis veel terve rodu. Nagu näiteks – kas nad üritavad selle lavastusega ka meelitada vanemat, teise sihtgruppi kuuluvat publikut oma teatrisse (sest minu imestuseks publik just koosnes keskealistest ja vanematest lihtsatest inimestest, kes oleks nagu sinna grupina tulnud ja tegemist ju alles esimeste lavastustega, mis ammu välja müüdud, et pole saanud kuulda ka kriitikat-reklaami); või hiljuti jäi just NO-teatriga intervjuus kõlama mõte, et teatrid teevad lavastusi vaid tulu teenimiseks, arvestamata oma kunstilist arenemist, kuidas seostada nüüd just umbes sarnane nende enda lavastus sellega, tekkis tahtmatult mõttealge, et ehk püüavad näidatagi kuidas ühte õiget lihtsat komöödiat korralikult tegema peab; NO-teatril on väljakujunenud oma joon ja stiil, kas neil tõesti tuli tuju katsetada korraliku pöördlava ja lihtlabase komöödiaga, selge, et treenib näitleja komöödiameisterlikkust, kuid too teatrite kunstiline areng ja kuvand?

Mõistan, et etenduse ajal tekkinud küsimused pole kõige adekvaatsemad, kuid tahan välja tuua, et paratamatult annab teater oma tegevusega mingeid signaale ja olen harjunud, et NO99 puhul pole kõik alati must-valge, seetõttu on ikka siiani raske uskuda, et nägin laval just seesugust surramurra komöödiat.

„Teater teatris“ meeldib mulle küll alati, liigun nüüd selleni, et lavastus oli tegelikult hea, lihtsalt tekitas kõrvale palju küsimusi ja vastamata ootusi. Lavastuse ülesehitus – kolmene jaotus ehk peagi etenduva lavastuse peaproov, tolle lavastuse ringreisi kella ühene etendus vaatega lava tagant ja mõne aja möödudes esitatav lavastus, kus reaalne publik oli osaline ka lavastuse publikuna – see töötas suurepäraselt ja pakkus naerutavaid hetki ning sisulise arengu. Ühe näitetrupi omavahelisi suhteid, toredaid inimesi, tahet teha südamega, proovides samal ajal hakkama saada inimlike veidruste, vajaduste, muredega, oli väga tore jälgida, laval esitatavad tunded tulid saali edasi – hoolimine, soojus, pettumus, armukadedus, sõltuvus, viha.

Etendus naerutas küll, kuid ehk oli asi minus endas, et ei lasknud end piisavalt vabaks ja analüüsisin laval-saalis toimuvat või siiski oli väheke nalja, kuid oli ka kohti, kus jäi midagi vajaka. Kenasti kirjutava Heili Sirbitsa võrdlus Postimehes kunagise „Armastus kolme apelsini vastu“ oli tagant järgi minu silmis veidi liialdav.

Näitlejatena kerkisid esile just need, kes minu jaoks tavapäraselt jäävad vähem silma. Kõik oleneb rollidest. Mulle väga meeldis seekord Tambet Tuisk, näha teda mängimas naiivset, tundelist, muretsevat meesterahvast (meenutas veidike mind ennast – et ikka laval mängides valitseks selgus ja too imekergesti algav ninaverejooks). Sümpaatne oli ka Eva Klemetsa mängitav näitlejanna, keda võis pidada oma tähelepanekute, asjade korraldamise ja soojusega trupi keskpunktiks. Tiina Tauraitet oli tore laval näha. Ja Jaak Prints mängis jätkuvalt pilkupüüdvalt ja säravalt. Rasmus Kaljujärve tubli ja tagasihoidlik töömees Tim oli oma tegemistes armas. No ja muidugi Risto Kübara kehastatud inspitsendi neiu oli väärt vaatamist! Kohmakas kõrendik, tasase häälega sabistaja, armukadetsev naine – pani publiku naerma ja ahhetama iga oma laval viibiva hetkega.

Kiitust pälvib näitetrupi lavatrikkide ja liikumiste täpsus, kiirus, tõeline kooskõla ja kokkumäng.

Hinne: 7/10

Tiit Ojasoo foto.

PS! Eriti nüri oli näha mõndade päevade möödudes Vana Baskini teatri lavastust. Kuna prii võimalus avanes, siis mõtlesin järgi uurida, et millega üldse tegu on, ehk on isegi täisa kobedad ja situatsioonikoomika huumorit pakkuvad lavastused. Polnud küll kõige hullem, kuid hiljem taipasin, et see oli seetõttu, et mul polnud mingisuguseid ootusi või positiivseid kogemusi. Kahju oli näha laval näitlejaid, kes silmnähtavalt teevad oma tööd raha teenimiseks, ilma suurema pühendumise, naudingu ja korraliku proovitööga. Kuigi näitlejad laval on ometi teinud varasemalt etemaid rolle, järelikult jäi palju puudu tugevast lavastajast või mängib rolli muu teatripoliitika (kiirelt kook ahju, võib ka toorena süüa, peaasi, et süüa saab). Ma tõesti ei tahtnud, et sisse oleks jäänud tunne, et teater sundis end lavale mängima ja publik saali istuma, puudusid ühised eesmärgid, puudus aus väljund.

Ugala "Grace ja Glorie"

2010-11-09T10:24:00.000-08:00

Autor Tom Ziegler.
Lavastaja Indrek Sammul.
Kunstnik Jaanus Laagriküll.
Laval Leila Säälik ja Kadri Lepp.

Osutusin õnnelikuks ja võitsin Facebooki küsitluse teel kaks vaba pääset mõnele Ugala lavastusele. Sotsiaalmeedia kaudu küsiti fännidelt Ugala teatri lemmiknäitlejaid, mina mõtlesin veidi järele ja lisasin oma hääle Kadri Lepale. Erinevatel perioodidel on erinevad lemmiknäitlejad, vähemasti minul on nii, oleneb ju keda ja kui palju teatris näha saab. Kadri Lepa rollid on aga alati sümpaatsed olnud. Küll mõtlen alati nukralt, et miks ometi kõik head näitlejad muudkui lahkuvad Ugalast ning nendel juhtudel ei võeta isegi kedagi juurde. Jään lootma, et see muster tulevikus ikka muutub. Käin Ugalas päris tihti, kui mitte öelda, et nii tihti kui võimalik. Kõik huvipakkuvamad lavastused üritan alati ära näha ning arvan, et tasuta piletid sattusid truu teatrikülastaja kätte. Olen tänulik!

Ugala uuslavastus andis sooja teatrielamuse, olin sellist ammu oodanud. Polnud märkigi, et tegemist oleks uue, veel sisse harjutamata lavastusega. Nii kosutav oli vahelduseks näha laval vaid kahte näitlejat – silmnähtavalt haakuv duo, kelle partnerlus tundub aus ja neile endile nauditav; rollid saavad lähedaseks ja tuttavaks, sest neid on võimalik teraselt jälgida. Lavastus on parajalt pikk ja lugu parajalt täiuslik – ameerikalik draamalugu, mis kutsub emotsionaalsusele ja kaasaelamisele, kisub ka suunurgad muigele ning haarab särtsakate dialoogide ja tegelastega.

Särav ja noor Gloria Whitmore tuleb appi vanale ja pahurale Grace Stiles'ile, kelle elupäevad hakkavad peagi lõppema. Nende suhtlemine algab rabedalt, kuid ajapikku tuleb teadmine, et vajavad nad teineteise abi mõlemad. Laval kohtuvad elukogenenud ja kogenematu naise tõekspidamised; vanema ja uuema aja iseärasused; naiste igipõlised mured ja unistused; takistavad kivirahnud ja lootustandvad valguskiired inimeste teekondadel; abistamine ja omakasu; igatsus ja igavik.

Laval on üle pika aja Leila Säälik, kes lahkus Ugalast kuidagi märkamatult ja lõpuks naases üheks lavastuseks just selle tugeva materjali pärast. Grace'i roll on ikka tõeliselt hea! Vana naine oma jonnakuse ja meelekindlusega, samas läbikumava hoolivuse ja tarkusega võidab iga vaataja südame. Ja ütlen veelkord, Leila Säälik pakub võrratu ja eheda mängu – kõik need tugevad stseenid, kus ta mängib vaid oma silmadega ja lamab voodis ning need, kus ta juba tormab tuiskavalt ringi, proovib uudishimulikult linnast toodud toidukraami ja räägib siiralt oma elu suurimaid saladusi.

Haigele inimesele appi tulev Gloria on naine, kellest on kohe raske aru saada - kas ta on vaid heasüdamlik või domineerivad temas hoopis kõrkus ja meeleheide? Kahtlemist tema motiivides ja soovides jätkub lõpuni. Leian, et Kadri Lepp on rolli jaoks vägagi sobilik, sest minule kui võõrale jääb temast ka mulje kui tõsisest, reserveeritud, kuid samas heatahtlikust inimesest. Minu silmis mängis ta Gloria't kenasti. Mõlemad näitlejad ja tegelased täiendavad teineteist ja sobivad lavale kokku oivaliselt (paratamatult meenub ka nende meisterlik mäng "Niskamäe kirgedes"!). Ma ei näinud laval näitlejaid, vaid tõepoolest Grace'i ja Glorie't.

See oli nüüd kolmas Indrek Sammuli lavastatud tükk, olen need paari näitlejaga, sügavamõttelised lavastused kõik õnneks ka ära näinud. Kui „Kaev“ Tallinna Linnateatris oli vahva esimene katsetus, siis „Küünlad põlevad lõpuni“ oli juba tugev, traagiline, õnnestunud näitlejatöödega lavastus. Kolmandana „Grace ja Glorie“ on kui kirss tordil, materjali poolseks erinevuseks vaid ehk see, et peaosaliste puhul tegemist nüüd naistega, leian, et lavastuslikult on tegemist suurepärase tööga. Kasvavas ootusõhinas jään ootama järgmisi. Kas tulemas on veel taolisi, lavastuslikult aina paremaks minevaid, väiksemat sorti lavastusi või võtab loominguline juht peagi ette ka mõne suurema lavalise mastaabiga näiteteksti?!

Viimasena pööran tähelepanu kunstnikule, Jaanus Laagriküllile, sain nüüd jälle veenduda, et hall värvitoon lavakujunduses on üks kunstniku lemmikuid. Lavale on loodud tõepoolest üks valgusküllane ja külm, kuid puhas hurtsik. Kiitus nii lavastajale kui kunstnikule, rääkimata südamesse minevatest näitlejatöödest!

Hinne: 8/10

Ugala "Karlsson katuselt"

2010-10-31T12:20:00.000-07:00

Astrid Lindgren. Kalju Komissarov. Krista Tool. Peeter Konovalov. Mall Noormets.

Propelleri ja oranžikate juustega Karlsson on ka minu üheks lapsepõlve lemmikuks. Ühes Pipi Pikksuka, Lärmisepa tänava Lota ja Bullerby lastega. Ühesõnaga Astrid Lindgreni fantaasiaküllasest imedemaailmast ei jää puutumata mitte ükski Eesti laps. Olgu ta juba nüüdseks päris suur ja on korduvalt neid oma lastele ette lugenud; hetkel veel ajajärgus, kus mäletab nii hästi toda värvikirevat kirjandusilma ja tulevikus võtab kindlasti vanad raamatud välja ning edastab lugusid oma lastele või siis on alles üsna pisike ja kuuleb/loeb vaimustavat lugu alles esimest korda ning peab seda täitsa enda omaks. Lindgreni lood on raudkindlalt aegumatu klassikavaramu.

Eesti teatrilavadele peaks neid lugusid tooma aina rohkem, on neil alles edu olnud! Rakvere Pipi Pikksukas on vahetunud näitekoosseis päris mitu korda ja ikka näed veel toda rohkem kui dekaadi jagu tuttavat plakatit tänaval. Ugala Tjorven oli minu jaoks võrratu nostalgiatee lapsepõlve telesarja ja alles teismelise ea raamatuelamuseni. Ja nüüd siis Ugala Karlsson – midagi vastukaaluks mälestuste Karlssonile Anu Lambi kehastuses, midagi lõbusat ja vahvat isiklikku murelikku aega, midagi ligilähedast tõelisele teatrielamusele. Ettevaatlik peab ainult olema nende suurtükkide lavale toomisel – arvukate laste illusioonid ei tohi puruneda, huvi ei tohi kaduda juba eos, põnev peab olema ka lapsevanematel, kes lugu kordi kuulnud; nii tõeline peab olema lavakujundus, sest maailm, mille on loonud Ilon Wikland, ei tohi olla alahinnatud.

Krista Tooli lavakujundus ei lase pettuda, pöördlava lahendab jällegi mitme mängupaiga mure ja punakad kõrguvad katused loovad nii eheda Rootsi suurlinna õhustiku. Pisike ja sassis Karlssoni majake teiste katuste vahel on laval olemas. Samuti värviline ja kodune Väikevenna pere korter. Juhatades ühe hetkega vaataja tollesse lavaimesse. Kaks tundi pikk lavastus jõuab loo ilusti ära rääkida, tralli ja tähtsaid pöördeid on täpselt nõnda palju kui vaja. Naljasid on suunatud nii väikestele kui suurtele. Lavastuslik joon on täpne, nõudlik ja suursugune. Nii nagu lavastajagi.

Lavakõrgustes ringi lendavat, omakasupüüdlikku, krutskeid tulvil, kuid parimate kavatsustega parimates aastates ja parajalt paksu Karlssonit kehastab Alo Kurvits, üks hinnaline ja erakordne näitleja. Ma vaid vaatasin ja imestasin ning imetlesin. Selge see, et kõigi eelduste kohaselt näeme laval täiuslikku Karlssonit, aktiivset ja lõbusat väikemeest, kes esitab nii tõetruu rolli. Kuid ometi nägin näitlejat reaalselt teatrilaval esimest korda. Ma olin hämmastuses. Jah, seepärast, et Alo Kurvits ei ole tavaline inimene, vaid eriline, vapper ja imetlusväärselt tragi. Ka seepärast, et ta mängis seda rolli väljapaistva pühendumuse ja naudinguga. Ka seepärast, et improviseeris laval osavalt ja mängis hästi koos laps-näitlejatega. Ja seepärast, et ta tõepoolest oli Karlsson Katuselt!

Küll ei saanud aru, miks ta nägu oli üleliia polsterdatud ja maskeeritud, ma ei usu, et see oleks vajalik olnud, pigem jättis veidi ebareaalse, kõheda mulje.

Lapsed laval on mingis mõttes riskantne väljakutse, kuid tihti hoopis ainuõige lahendus. Vaataja ei oota kunagi lapselt meisterlikku näitlemist, ei filmis, seriaalis ega laval. Hollywoodis kasutatakse oluliselt kaksikuid ühe rolli jaoks, Eestis kahte osatäitjat, ei teagi, kas siis koormuse või erinevate võimaluste pärast. Üldjuhul mõeldakse ikka, et laps esitab loomulikult ja lihtsalt iseennast. Kuid tõepoolest need laps-staarid ka näitlevad, loovad rolli, arenevad ja säravad. Olin üllatunud kui peale ühe oma lemmikfilmi vaatamist - „Martian Child“ - avastasin, et kummalist ja endasse sulgunud poissi, kes esitab veenvalt võõra planeedi elanikku, mängib üks tõeliselt hüperaktiivne, elav ja tark lapstäht Bobby Coleman. Nüüd juhtus samamoodi. Väikevend oli laval nii siiras, loomulik ja meisterlik – tekst vilunult peas, lavapartneri tunnetus olemas, külm närv vastu vaatava publiku, veel enam niheleva ja nutva pisilaste armee suhtes. Mõtlesin, et on üks vahva poiss, kes järgib lavaal lavastaja ette antud nõudeid ja naudib lihtsalt õhtut. Kuid kui hiljem kuulsin kodus ühelt etenduse osaliselt endalt, et tegemist on hoopis energilise tüdrukutirtsuga, siis olin ahastuses. Ja tahtsin otsemaid teatrisse tagasi rutata, et veel laval seda osatäitjat vaadata, jälgida, taipata, et tegemist ei ole poisiga vaid energilise tüdrukuga, kes küll väga osavalt, poisilikult kehastas Väikevenda. Isegi lapse soeng ja hääl ei reetnud midagi, samuti ka huvitav nimi Haldi Välimäe mitte, rääkimata siis käitumismaneeridest ja olekust. Milline võime – kehastuda laval nii noorelt juba vastassoo esindajaks!

Teised, kõrvaltegelased olid ka toredad. Aarne Soro Preili Sokuna on küll minu jaoks juba kaugele paistev ohumärk, sest vastupidine naiste-meeste kehastamine on minu meelest alati veidi muret tekitav, samuti ei pea end ka näitleja suureks austajaks. Etenduse jooksul ei suutnudki seisukohta võtta, et kas see on nüüd üks üpris õõvastav vaatepilt või isegi omamoodi suurepärane lähenemine. Leidus mõtteid mitmesuguseid. Bosse oli Väikevenna suhtes üks õige hooliv vennas, Kristian Põldma meeldis rahuliku noorsandina. Bettan oli Klaudia Tiitsmaa kehastuses täpselt nõnda eemale tõukavalt over the top teismelise eas olev, kamandav ja tujutsev õde nagu vaja. Totakad varganäod Fille ja Rulle olid Tanel Ingi ja Andres Tabuni mängituna äärmiselt hästi õnnestunud karakterid!

Teatrist lahkudes jäi sisse hea tunne, et võtan ikka eesmärgiks toredaid lastetükke vaatamas käia. Ja kõhtu jäi suur isu maitsvate, pehmete, vastvalminud kaneelikuklite järele.

Hinne: 7/10

VAT Teater "Hikikomori"

2010-10-19T12:44:00.000-07:00

Autor Holger Schober.
Lavastaja Margo Teder.
Kunstnik Kaspar Jancis.

Mul väga õnnelikul kombel vedas, sest uuele etendusele sain pääsmed priilt VAT Teatri aktiivse sotsiaalmeedia kaudu. See Facebooki populaarsus kultuuriorganisatsioonide ja – sündmuste turundamisel on igati tänuväärne ja mõjuv innovaatiline edasiminek.

Hikikomori on ühiskonnas mitte hakkama saav NÕRK inimene.

Lavastus avab võimaluse piiluda ühe ühiskonnast välja lülitunud noormehe eluolu tema lukustatud toas. Ta ei soovi suhelda välismaailmaga, veel vähem oma perega. Teda ei huvita erialane karjäär, ühiskonna eduideaalid ega rutiinne igapäevaelu. Kõik ta mõtted, meenutused, soovid on köidetud enamjaolt lapsepõlve – nendesse toredatesse hetkedesse kuni selle mingi ebameeldiva sündmuseni, mis ometi sundis ühel andekal ja hea tervisega noorel inimesel tõmbuma kõigest ümbritsevast tagasi, lukustatud ukse taha. Mingitel aegadel on tekkinud lausa omamoodi stereotüüp, kui need, kes tahavad erineda ühiskonna hallist massist, leiavad end kõrgemal ja kaugemal kõigist oma intellektuaali ning võimete poolest, loobuvad üldistest väärtustest ja keskenduvad enda jaoks primaarsele. Nad muutuvad üldsuse jaoks veidrikeks, kes on aga põnevad ja koguni vaprad. Ei, minu jaoks see nii olla ei saa. See ei näita eristumise soovi ja ei pane paikapanevat põntsu üleküllastunud maailmale, see ei muuda toda inimest targaks ja rahulolevaks. See viib lihtsalt piinarikkal teel ühe inimese hääbumiseni, tema lähedaste kannatuste ja haiget saamiseni. Sel juhul on see inimene hoopis erakordselt nõrk, rumal ja vajab abi.

Hikikomorit ei saa keegi aidata.

Ükskõik, mis on see põhjus, mis tõi tolle pöörde muukida end lahti kõigest, mis käib närvidele ja tekitab raskusi, pole minu jaoks piisav. On tuhandeid võimalusi, unistusi ning õnnestumisi, milleni peab küündima, olgu nad kaugel tahes. Ma ei osanud Hikikomorile kaasa elada, selgitusi polnud, järelikult ei tulnud ka mõistmist, tekkis hoopis mingi viha, et ta võtaks end ometi kokku! Etenduse lõpuni säilis minus kihelev lootus, et see lõppeb ehk veel hästi, midagi muutub, kuid samamoodi säilis ka teadmine, et seda ikka mingil juhul ei juhtu.

Hikikomoriks muutumise põhjuseks on koolikiusamine.

Lavastust mängitakse uues mängukohas, Rahvusraamatukogu Tornisaalis, sinna roniti ja seigeldi läbi saladuslike raamatukogu ruumide, kus on too omamoodi ligitõmbav vana hõng. Saalis istudes oli kummaline tajuda, kuidas lava on rohkem kui kolm korda suurem publiku istealast. Samuti oli huvitav mõelda, millises hiiglasliku hoone tornikatuse all me parajasti istume. Mängukoha kolm lavalist liigendust kolme erineva toa jaoks oli ühteaegu hästi jälgitav, samal ajal kaugele jääv, mis lahendati siis kaamerate kaasamise abil. Kaamerate kasutamine mõjub mulle alati nii vastandlikult, vahel on haarav jälgida näitlejat reaalselt laval kõnelemas ja siis samal ajal näha läbi kaamerasilma (need kaks on ikka niivõrd erinevad ja muutvad, olgugi, et toimivad reaalajas samaaegselt!), tihti on need aga teatri puhul ära tüüdanud või mõjuvad kohmakalt, vähendavad elamust. Selles lavastuses aga nii häirivalt ei mõjunud, kuna projektori kasutamine kujundas kunstiliselt lavastust ning arvutile omane ekraani taha jääv anonüümsus oli teemas. Samuti mõtlesin, et ehk lavastaja pole saanud sellist käsitlust senini täies mahus kasutada. Kui siis ainult tagaplaanil olevatesse lavaruumidesse liikumine näitlejate ja kaameratüdrukute poolt toimus liialt ennetavalt vara ja võttis tähelepanu lavakeskmelt, õige oleks need vajalikud liikumised hämaras pausi ajal ära teha.

Hikikomori veedab enamuse päevast teleri, mangade ja arvutimängude seltsis.

Lavastus pakkus eri kultuuride sigrimigri läbi kõikide absurdsete vaheklippide, piltide ja muusika. Kuigi kramplikult tahtsin ette kujutada Jaapanit ja sealset ühiskonda. Hikikomorisid võib olla aga kõikjal. Stseenid vaheldusid mõistatuslike repliikidega, mis tekitasid filmile omase hekseldatuse, kuid etenduse lõppu paisatud kurjakuulutav „The End“ tundus juba kohatuna. Kuid jah, lavastaja Margo Teder mulle meeldib.

Hikikomori-nähtuse taga on lapsevanemate endi probleemid.

Näitlejaid oli laval vaid kolm. Hikikomorit kehastav Meelis Põdersoo täitis rolli veenvalt, minu jaoks talle omase närvilise ja hüpleva mängustiili pärast. Olen näinud küll vaid noore näitleja kolme erinevat rolli, kuid too sarnane pilt temast on juba kinnistunud, tean, et pean selle ümber lükkamiseks otsima uusi, teistsuguseid lavastusi.

Kõrvalnäitlejad Anne Veesaar Emana ja Kadri Adamson Tüdrukuna Internetis meeldisid mulle väga. Tahaksin, et saaks neid rohkem näha teatritükkides, mis oleksid ka mulle rohkem huvipakkuvamad ja kättesaadavamad, mitte vaid a la Vana Baskini Teatri omad. Mõlema näitlejanna rollide puhul tekkis paralleel seriaalide osatäitmistega, just neid ümbritsevate toakujunduste ja seinale tekkivate ekraanipiltide tõttu, üks siis nooremapoolsem hommikumantlis Mare Õnne tänavalt ning teine salakaval Liis kodust keset linna. Tulles tagasi antud lavastuse juurde, olid mõlemad kõrvalrollid täis elu, tuntavat valu ning kutsusid mind kui vaatajat kaasa elama. Tegemist oli tugevate etendust raamivate rollidega.

Hikikomoril on seda raskem ühiskonda naasta, mida kauem aega ta eraldatuses veetnud on.

Hinne: 6/10

Vaherepliigid on pärit lavastuse kavalehelt.

Ugala "Vanamehed seitsmendalt"

2010-09-30T07:44:00.000-07:00

Autor Andrus Kivirähk.
Lavastaja Peeter Tammearu.
Lavastuskunstnik Silver Vahtre.

Ei ole igavat elu; igavat linna, kus elad või igavat kaaslast, on vaid igavad inimesed. Kõik põnev ja huvitav on olemas meis endis, meie kujutluses, meie unistustes, meie mälestustes. Need tuleb vaid olemasolevate võimaluste kaudu korda saata.

Lavastus oli kahjuks selline, millele vastupidist just ootasin. Ootasin muhedat huumorit – Kivirähk siiski näitekirjanik ja sisuks vahvate vanameeste elu. Kahjuks jäi huumorit palju vajaka. Kuigi tegelikult näitetekst ise oli eelduste kohaselt hoogne, kirev ja võluvalt lihtsake. Eks puudu jäi haaravast lavastusest, mida pole piinlik ja tüütav vaadata. Lavastajana Peeter Tammearu pole ka varasemalt häid elamusi pakkunud.

Kahju oli tunda ka publiku janu naeru järgi, mis jäi kustutamata. Esimest korda vist kuulsin etenduse lõppedes, et vaid kaks korda kutsuti aplausiga näitlejad lavale tagasi. Samuti sai tunnetada, et näitlejad ei olnud laval niivõrd hea meele ja energiaga. Töö on küll töö, aga samas kannan endas edasi naiivset soovi, et näitleja naudiks oma tööd igas rollis, igal õhtul.

Muidugi lavastus polnud üdini ebameeldiv elamus. Lavakujundus oma detailide ja nüanssidega üllatas. Kummalised, kuid elujanulised naabrid, Arvo Raimo ja Peeter Jürgnes, mõjusid mõlemad väga sümpaatselt. Kõige toredam oli nende ilmekat näomiimikat jälgida. Ka Meelis Rämmeldi naljaka lapselapse roll oli õnnestunud. Küll aga Arvi Mägi kehastatud roll ning selle areng jäi minu jaoks parajalt mõistmatuks.

Ugala on tubli, proovides vanemad, linnarahval juba nähtud lavastused mängukavast maha võtta ja kiirelt uued põnevad tükid asemele tuua. See on kindlasti kulukas ja vaeva nõudev ettevõtmine, kuid ometi nii õige suund. Sel hooajal on oodata õige mitu koheselt teatrisse kutsuvat lavastust, nõnda kruvin vaikselt ootusi ja tõesti loodan, et ei pea kuidagi pettuma.

Hinne: 4/10

Tallinna Linnateater "Ma armastasin sakslast"

2010-09-12T14:18:00.000-07:00

Lugu: Anton Hansen Tammsaare/Elmo Nüganen.
Lavastaja: Elmo Nüganen. Kostüümikunstnik: Reet Aus. Helilooja: Jaak Jürisson.

Nii nagu eelmine aasta, vaatasin ka see aasta Draama festivali raames ikka ühe lavastuse ära. Kuigi tegelikult valituks osutus programmi väline tükk. Hea oli olla Eesti teatri hõngulises Tartus ja üheks hetkeks tunda end ka festivali osana. Tore oli ära näha kaua oodatud Linnateatri etendus, ehk väheke soodsamalt kui seda muidu saaks. Valisin ka teadlikult lavastuse, mis on kõigi eelduste kohaselt hea lavateos ja mille lavakujundus on viidud miinimumini, et ei kannataks teatrielamus võõras kohas mängimise pärast liialt palju. Kuigi eks see ikkagi juhtus, olgugi mitte laval toimunu tõttu, vaid pigem saalis niheleva-köhiva-jutustava publiku tõttu, lisaks poleks ma seda Linnateatris kindlasti rõdu kolmandas reas näinud. Aga muidugi on need kõik arvestatavad tingimused festivali puhul. Mul on heameel, et lavastus sai ära nähtud ja just nende osatäitjatega, kellega tahtsin. Suurem elamus jäi aga kahjuks saamata.

See on selge, et halba asja lavalt ei näe. Elmo Nüganen lihtsalt ei suudaks seda pakkuda. Rääkimata sellest, et lavale on toodud Tammsaare romaan, raamat, mille olen tahtnud kätte võtta juba ammu, kuid olen mõelnud enne klassiku olulise romaanisaaga läbi lugeda ja üks veel sel teel minna. Tammsaare oma siira ja üdini tõese elutunnetusega, kõige kaunikõlalisema emakeele ja tõelise eluolu ning armastuse edasi andmise oskusega – kütkestab mind ja loodetavasti enamikke eestlasi ühe hetkega. Lavastaja oskus siduda lugu teatrimaailma ja inimestega võlub oma lihtsuses ja seda kõige paremas mõttes. Palju ei ole vaja. Kuid kõik peamine saab öeldud, tunnetatud, nähtud.

Suurepäraste näitlejate mäng tugeva lavastaja käe all on otseloomulikult meisterlik. Meisterlik oma täpsuse, tuttavlikkuse ja lavalise pildi maalimise osas. Erinevates aastaaegades pargiallee oma teeradade ja puudega kangestub silme ette ja kui ühel hetkel märkad uuesti tumedaid „musta kasti“ seinu, lavakardinaid ehmud reaalsusesse. Kuigi mul leidus selliste hetkede kõrval ka neid, kui oma mõtetega kuskile mujale triivisin ja Oskari monoloog muutus minu jaoks kõrvaliseks. Häbenedes pean mõtlema, et miks oli see nii ning taipan, et sügav armastuse teema laval oli see mis viis mind enda uitavate unistuste ja igatsusteni. Ehk oli see siis isegi hea märk – laval tunnetatavad tunded tundusid tõelised.

Mulle tohutult meeldis näha laval partneritena Priit Võigemasti ja Külli Teetamme. See teeb ka uudishimulikuks, et kuidas on laval Tõnn Lamp ja Ursula Ratasepp, lisaks arvasin pikalt, et nad mängivad lausa veel sassi löödud koosseisudes, et ka Priit ja Ursula ning Tõnn ja Külli – kuid nii vist ikka ei ole?! See oleks isegi väga huvitav, kutsuks ehk inimesi korduvalt vaatama.

Priit Võigemasti Oskari innukus ja armumine oli veenev, kõikuv tugevus ja otsustamatus, tagasihoidlikkus tõi süttinud õnnele segase ja kiire hääbumise, Oskari õnnetus oli valus ja lõplik. Oleksin tahtnud istuda lähemal, tahtnud, et ta oleks veelgi mänginud publikule, mitte kobamisi ja õrritavalt natuke. Oleksin tahtnud näha neid sügavaid ja peegeldavaid silmi, kus need õnnetud tunded ilmsiks said. Imekaunis ja malbe, naiivne ja kärsitu baltisakslanna, aksendiga eesti keelt kõnelev Erica oli Külli Teetamme esituses võluv. Aleksander Eelmaa üllatas aga jälle, pole näinud teda säärase jõulise ja uhke parunihärrana, küll võib tänulik olla, et ta Linnateatrisse tööle võeti, saab näha teda vaid väärilistes rollides!

Viimase märkusena: väga meeldis kino-stseen, mis oli nii tõeliselt välja mängitud ja armas!

Nagu võib aimata, oleksid minu jaoks selle lavastuse õiged märksõnad: lihtne, võluv ja tõeline.

Hinne: 8/10

Katariina Kultuurikeskuse projekt "Kiivad armastajad"

2010-08-29T11:14:00.000-07:00

Lavastus, tekst, muusikaline kujundus: Kristjan Üksküla.
Kunstnik: Kristiina-Hortensia Port.

Et teatrisuvi puhta luhta ei läheks, siis õnnestus ikka nüüd augusti lõpus veel ühte suvelavastust kaema minna. Olin endale ju lubaduse andnud, et kuskil kenas Eestimaa paigas peaks ühe ikka ära nägema. Läksin küll kergemat teed – rongiga vanalinna saada on lihtsam kui kuskile kaunisse looduserüppe, kuid ega seetõttu elamus kehvem polnud, pea et vastupidi, lausa vaimustav oli!

Eks kiidusõnu siit-sealt olin varemgi kuulnud, mind viis aga teatrisse pigem too lihtsalt kohale saamise variant, soodne teatripilet ja üks vaba õhtupoolik. Hiljem oli muidugi kahju, et üksi teatris käisin, sest sellist sooja ja naerutavat tükki oleksin soovinud mõne lähedase inimesegi vaatama viia.

Päeval sai just viidud vanaema esimest korda kobarkinno filmimaailma imesid üle vaatama, nõnda oli tolles päevas palju itaaliapärast, kuigi kui kerge armastusfilm „Letters to Juliet“ maalis vaataja ette kaunid Itaalia maastikud ja itaallaste kirglikku temperamenti, jäi palju vajaka siirast ja haaravast armastusest, mis ühes Hollywoodi romantilises komöödias ometi olema peaks. Kordi rohkem pani mind uskuma ja liigutasid südamest noorte armastussuhted lavastuses „Kiivad armastajad“, sai sealgi taaskord itaalialikku eluolu, kirevana kõlavat keelt ja rahvuslikku muusikat kuuldatud.

Kuigi lavastus on tunnustatud vahvaks ja energiliseks, siis olid esmalt mul mingid kahtlused, asusin vaatama meelestatuna, et tegemist noortega ja enamvähem tudengiteatri tasemel lavastusega (mis on äärmiselt hea ja huvitav tase!), etenduse algus andis ka sellise veidi kohmaka lavaloo tunde ja esimese mõtte, et kas noor lavastaja pole võtnud endale ehk liiga palju ette, et kas ta tõepoolest peab ise ka etenduses mängima. Kuid muidugi jälle eksisin rängalt. Kristjan Üksküla oli näitlejana suur üllataja, tema tegelast saab pidada lavastuse keskpunktiks ja peategelasekski ning kuivõrd kütkestav mäng noore armastajana ja nalju pilduva teenrina. Etenduse lõpuks olin lummatud ta talendist – nii näitlejast, lavastajast, loo kirjutajast ja muusikust Kristjan Ükskülast.

Lavastus on nii lihtsakese ja kauni looga, noorte armastusest, mis lööb tasakesi põlema ja jääb püsima. Armunute tunded, sõprus ja ustavus oli ehtne ja seeläbi ka puudutav. Kui suurepärane tervik sellest kõigest tekib – pea kõik näitlejad saavad laval omavahel kokku ja mängivad erinevate partneritega; lugu kogub tuure ja puänte kuni lõpuni välja; ise loodud tekst on suupäraselt lõbus ja kaasahaarav, sõnamängud ja väljendid pakuvad palju naeru ja äratundmist; karakterid on väljajoonistuvad ja sümpaatsed; segaduse sasipuntratesse viivad situatsioonid toovad lausa naerupisarad välja! Vähe on selliseid lavastusi, mis nii siiralt naerutavad publikut pisarateni, et vaataja pingilt tahaks lausa maha hüpata ja maas kõveras naerda, nõnda, et selle mõtte peale endalgi imelik hakkab. Ülepika aja oli hea tunda, et lavalt edastatud naljad ei ole tobedad ega kulunud, labased ega peale sunnitud, vaid hoopis originaalsed või tuttavad, humoorikad ja ehedad.

Enne kui jõuan näiteseltskonna juurde, pean kiitma imevahvaid kostüüme, mis nii lihtsalt loovad tegelaskuju, kuid samas liidab kõik ühiselt sarnasteks. Kena, lihtne, kokku geniaalne. Mängupaik Dominiiklaste kloostri hoovis oli sellisele paigale kohaselt võluv, näitlejad said erinevate sissekäikudega mängida ja kui sulgkergelt nad jooksid müüridel, kaevurõngastel ja kivitreppidel. Kõrguses sinine taevas ja triivivad valged pilvetupsud olid imeline dekoratsioonielement omaette. Ka ringi tiirutavad tuvid ja teised linnulised leidsid täpselt paslikul hetkel lavastuses koha. Ainult kauguses kõvasti mürisevad lennukid olid need, mis tolle hetkega kokku ei sobinud.

Kummaline oli ühtäkki jälle teatrikülastaja rollis olla, tajuda, et teatripaiga asukohta on keerukas üles leida, olgugi, et tegemist vaid Tallinna vanalinnaga, mitte kauge kolkakülaga kuskil metsas. Ohtu mõisas sai ikka iga päev kuulda mõnda kurja kommentaari, kuidas viitasid pole või juhised valed; oli ka seekord Piletilevist leitud aadress veidi vale, kuid segaduses nägudega inimeste järel kõndides, leidsin kenasti ikka õige koha üles. Lisaks tajusin endas selgelt rangeid õpetusi ja kogemusi, kuidas lapsteatrikülastajad ei oska ennast alati teatris ülal pidada, ükskõik mis nende vanemad ütlevad, muidugi taoline vahva etendus on lapse jaoks igati sobiv, kuid vanemad peaksid ikka lapsed kindlalt enda juures hoidma. Kui kaasvaataja saab jah aru, et laps on laps, siis näitlejal on ikkagi igati raske ja ebamugav kui mõni neist poolenisti lava peal kõõlub naerda või istub just täpselt seal, kust kõige rohkem kõndida on vaja. Mind vähemasti näris see läbi terve etenduse.

Ja siis need kümme põlevate silmadega andekat noort näitlejat! Ansamblimäng oli hea ja kõikepidi hästi kokku mängitud partnerlus. Pooled näitlejatest olid varasemalt tuttavad, neli noormeest täiesti võõrad, nüüd muidugi tean, et olen teinud esimese tutvuse kahe lavaka noorsandiga. Kristjan Ükskülas üllatumist juba mainisin, mulle meeldis kuidas ta mängis silmadega, andis tunded ja mõtted edasi just nende kaudu. Saab üle vaid õnnelik olla, et edaspidi hakkab nägema teda minu jaoks Eesti parimas teatris – Linnateateris – sama käib ka Sandra Üksküla Uusbergi ja Mikk Jürjensi kohta. Sandra võlus ikka oma ingelikku lauluhääle ja kindla mängustiiliga; rääkimata sellest, et minu jaoks on ta üks kõige kaunemaid naisi Eestimaa pinnal. Mikk Jürjensi tegelane, s-i susistav vigurdaja Pulcinella, kes on hea kamraad oma käskijale, kuigi ka tema tahaks vahelduseks mängida sangarlikke tegelasi ja kelle kaunis eneseimetleja fassaad peidab tugevat armumist kaunisse ja meelekindlasse Fiamettasse. Oh, kui palju naerukrampe ta vaatajas tekitab! Lausa lust ja lõõgastus on teda laval näha, kui ta nii kerglaselt mängib tugevalt oma tegelaskuju ja pillub ükskõikselt kõige koomilisemaid nalju. Laura Kalle ja Ketter Habakukk mängivad vilunult, armas Mari Pokinen samuti. Vanasid mehi Pascariellot ja Giangurgolot kehastavad noored Rainar Aasrand ja Tõnis Jürgens annavad tugevad ja tõetruud rollid, ei jää mingitki tunnet, nagu nad poleks nautinud väiksemate ja kõrvalisemate rollide mängimist, risti vastupidi. Noori perepoegi kehastavad Kaspar Velberg ja Priit Strandberg olid niisamuti humoorikad ja huvitavad jälgida. Just seepärast, et pole varem neid laval kohanud. Noortega on üldse kuidagi teine lugu – olulisemaks kõigest muust saab mängimisrõõm, energia ja uudsus, mõned sõnade puterdamised ja hetkelised rollist väljatulekud või mingid muud pisinüansid jäävad viivuks silma, kuid korraga ununevad, sest need ei oma mingit tähtsust kogu suure ja toreda kõrval.

Kaks tähelepanekut siiski veel – lõpp läks liiga pikaks, etendus oleks võinud lõppeda ühise tarantella tantsuga, kuigi ühildumine laulu näol lavastuse algusega oli ka kena, kuid viimane stseen, kus veel kaks vanameest filosofeerisid, oleks võinud olemata olla. Etendus oli küll ettenähtust pikem, mis tekitas mulle mõningaid probleeme koju saamisega, kuid sisse jäi ülimalt positiivne ja tänulik tunne, et olin otsustanud etendust vaatama minna.

Teine mõte veel, mis etenduse ajal meeles mõlkus, oli too, et kui lähendavad stseenid toimusid Coviello-Fiametta ja Pulcinella-Brunetta vahel, olgugi, et juhtusid kogemata ja tagatipuks kellegi teise armukadedaks tegemise pärast, siis oleks võinud välja kooruda minu arust sealt hoopis uued suhted ning just selliste paaride vahel. Kui põnevad ja ehk palju sobilikumad oleksid need olnud! Rääkimata kirest ja vürtsist, mis oleks etendusele veel lisandunud.

Hinne: 8/10

MTÜ Kell Kümme "Aiapidu"

2010-08-19T03:36:00.000-07:00

Autor Alan Ayckbourn (originaalpealkiri "House & Garden").
Lavastaja Roman Baskin. Kunstnik Ann Lumiste.
Ohtu mõis, 20.-30. juuli ja 10.-22. august.

Milline geniaalne idee näitetüki autorilt Alan Ayckbourn'ilt. Kirjutada suhete virrvarrilise komöödia, kus vat et olulisemaks saab elu oma traagikas ja keerulisuses, muutuste vajaduses ja paratamatuses. Ja just kirjutada see kahetasandiliseks lavalooks, mis toimub korraga kahel laval – suvises aias, kus tehakse ettevalmistusi õhtuseks tähtsaks aiapeoks ja Inglise maamõisa elutoas, kuhu jäävad nagu ikka tõsisemad jutuajamised ja pererahva probleemid. Kuigi kaks erinevat etendust, mida mängitakse sama aegselt mõisas ja kaugemal mõisaaias, on ajaliselt täispikad lavastused, siis lavastuslikuks tervikuks ja ühtseks looks saab näitemäng vaid siis, kui ära näha mõlemad variandid. Muidu jääb kergesti sisse kripeldama, et mis küll samal ajal teises mängupaigas toimub ja paljud suhteseisud ning olukorrad jäävad segasekski.

Mõisahoones saab selgeks aiapeo pererahva mured ja ühiselt rajatud elu keerdkäigud, ärimees Teddy Piatt uhkustab küll oma perekonna ja mõisa pika ajalooga, ärevalt mõtleb poliitikasse pürgimisest ja mängib suure innuga suurepärast võõrustajat, kuid kaotab oma liiderlikkuse ja oskamatusega abikaasa ning võõrandub ka tütrest. Õigemini ta on juba seda teinud. Kuid ehk ta polegi nii eksinud, vaid koidab veel kuskilt mõni uus algus. Mina isiklikult loodan, et see ei koida kuigi helgelt.

Segaseid suhteid leidub selles mõisaaias veelgi. Kentsakas suhtekolmnurk aedniku, majapidajanna ja koristaja vahel, kellest viimane on eelviimase tütar ja nad mõlemad hoolitsevad tolle esimese eest ning tagatipuks elavad kolmekesi koos. Kahest mängukohast vaadatuna saab nende asjades selgust, kuid kentsakaks jääb nende tandem siiski. Kuigi on tunda, et tegemist võib olla vägagi elulise olukorraga. Tuttavaid suhtetüüpe pakub ka poodnik Barry Love'i üleolevus ja kamandamine naiivse ja siira naise Lindy üle; samuti noorte perelaste Sally ja Jake sõpruse ja armumise piirimail kulgev suhe, millest õhkub nii tuttavat kohmetust, hirmu ja vastamata tundeid, kuid ometi on selgelt tajuda tugevat kiindumust.

Kas suhet juhib karile mees või naine, küll leidub etenduses võimalikke variante mõlema poole kasuks. Kõige enam hakkab kahju Giles ja Joanna Mace'i abielu lagunemist nähes, parandan, lagunemine on arusaadav ja mõistlik, kuid kurvaks teeb asjaolu, et petta saavad ikka nood pehmed ja mökud mehed, kes armastavad südamega ja tagasihoidlikult, kuid tõelisemalt kui mõned teised.

Värvilisi tegelasi leidub siiski veel. Uhke, kiire auto ja valge ülikonnaga kirjanik Londonist peidab oma prestiižikuse all rõvedat mõttemaailma ja alla silutud iharlust. Prantsuse näitlejanna, kes tuleb aiapidu avama, külvab omajagu intriige ja kaost, kuid teeb seda peaaegu kogemata ja muuseas, et ei saagi seda kaunile primadonnale kuidagi pahaks panna. Need kõik karakterid loovad küll säravaid ja koomilisi hetki, kuid läbi kogu lavastuse jääb kumama kurvemate nootidega suhete traagika, mis kutsub kaasa elama ja ridade vahelise moraali meelde jätma.

Seetõttu ei saagi rääkida kulunud juttu, et eks see ole üks kerge suvine labane komöödia, mõtlemist pakub lavastus küll, kasvõi nii palju, et mõelda juurde teises mängupaigas eelnev-järgnev stseen laval nähtavale situatsioonile. Kerget ja labast nalja leidub ikka, kuid mind ei jäänud see häirima. Oleksin lausa veel oodanud. Kõige rohkem jäi puudu hoogsusest ja haaravusest, mis on üllatav, arvestades kahe mängupaiga vahel jooksvat suurt näiteseltskonda ja kirevat tegelaste armeed. Venivus ja kohmakus olid omadussõnad, mis pähe vupsasid mitmel korral, nii majas kui aias. Lisaks pole mina kunagi seda meelt, et lavastaja oma tükis ka ise kaasa lööma peaks. Kuid mõistan võimalikke tagamaid.

Näitlejate nimistu ja rollid on aga paeluvad ning õnnestunud. See on lavastuse peamiseks plussiks. Seejärel näitetekst, mis tingib kaks mängukohta. Kolmandaks kohana Ohtu mõis ise ja kogu sellega kaasnev olustik nii mõisas sees kui ka kõrgete mõisaaia puude all. Kiitma peab ka kunstnik Ann Lumiste kostüüme.

Hetkel mõeldes, teevad pea kõik näitlejad vahvad rollid ja mängivad sellega, mis neile antud on, nii hästi kui nad vaid saavad. Liina Vahtrik tugeva abikaasa Trish Piatti rollis on tõepoolest väärt tunnustust Parima Naiskõrvalosa nominatsiooni eest! Mõranevat välispinda koos hoida püüdev abikaasa ja ema, kes ühendab võluvalt külalislahkuse ja iroonia, ükskõiksuse ja lootusetuse. Liina Vahtrik üllatas mind niivõrd silmapaistva rolliga, loodaksin teda veelgi rohkem kohata draamalaval, mitte nii väga eksperimentaalteatris. Samuti eksisin eelarvamusega, mida lõi ehk näitlejanna reserveeritud olek, tegemist on tõeliselt kena ja sooja inimesega.

Tütart Sally Piatti kehastav Marta Laan loob samuti hea ja selge rolli. Silma paista sooviv, jonnakalt ja kõrgilt edasi püüdlev neiu, kes veel ise ei tea, mida ta täpselt ootab ja unistab elult. Ja kui kena ta nendes kleitides välja näeb! Eriti kiidan noort Hendrik Toomperet, kes mängib tagasihoidlikku ja kohmetut noormeest Jake'i, püüdes heasüdamlikult kaitsta oma perekonda ja esimest armastust Sallyt. Nii palju sarnast on „Arkaadia“ lavastusega (sarnane on ka Inglise mõisahäärberis toimuv samaaegselt kahemõõtmeline lugu, kus samuti keskseks punktis on maaliline aed ja sealsed saladused) seoses Toompere jr jr rollitüübiga, ka seal oli tema Valentine'i roll arglikult ja alla surutult kiindunud tugevasse naisnatuuri, kes temale samade tunnetega ei vasta ning flirdib hoopis avalikult kellegi teisega, lavapartneriks taaskord Marta Laan. Seekord võib aga öelda, et Jake'i roll on enam läbitunnetatud, haarab positiivselt vaataja endasse ja on üheks lavastuse meeldivamaks tegelaseks.

Häid rolle pakuvad muidugi mõista ka vanem Hendrik Toompere Londoni uhke romaanikirjanikuna, kes ihaldab noort peretütart. Jällegi mitmeplaaniline mäng eraelulises mõttes, kui tekib armukolmnurk noorte Sally, Jake ja Gavin Ryng-Mayne vahel, kelle kehastajad on nii mitmel moel seotud reaalses elus. Ülle Kaljuste kaunist prantuse keelt kõnelev kütkestav näitlejanna on kui loodud roll temale! Kuid see suvi mängib mõnel korral sama rolli ka Kadri Adamson, kuigi tervikult pole veel temaga lavastust näinud, siis publikult kostab naeru ja spontaanseid aplause küll kordi rohkem, andes lavastusele mingi uue värskuse ja elu. Raivo Rüütli roll Giles Mace'na, kes äratab niivõrd palju kaastunnet ja südamlikkust pea igas vaatajas, väga hästi ja siiralt mängitud roll! Ühtegi halba sõna ei saa ka öelda teiste näitlejate suhtes – Harriet Toompere, Carmen Mikiver, Pirjo Levandi, Kaili Närep, Epp Eespäev, Eduard Salmistu, Mihkel Smeljanski. Suur väärtus, et selline seltskond kokku on ühes suvelavastuses saanud!

Endalegi üllatusena, suutsin kirjeldada etendust üpris objektiivselt. Olgugi, et igaõhtuselt Ohtu mõisas tegelen publiku juhatamise ja piletite kontrollimisega. Milline super ja õnnelikuks tegev töö minu jaoks! Kuigi nagu tööga ikka tuleb juurde ka omad negatiivsed hetked ja takistused.

Milline vaatemäng on näha näitlejaid ümber mõisa ja mõisaaias ringi sebimas kahe mängupaiga vahel! Ja see legendaarne kummardamisjooks, kus ähkides-puhkides peale pikka etendust peab jooksma tänama mõlemat publikut. Mõned jooksevad kui noored hirved, mõned püüdlikult kontsadel, mõni hiilib tasahilju juba lava taha, mõni tahab isegi siis veel joosta, kui rahvas on plaksutamisest väsinud. Selline lavastuse lõpp annab äärmiselt toreda elamuse kokkuvõtteks.

Kuigi nagu suvele kohane, ei jõua mina pea ühtegi kiidetud suvelavastust vaatama, kuid selle eest on nüüd üks küll läbi ja lõhki meeles ning südames.

Hinne: 7/10